Presidendivalimised ? valem täis tundmatuid

27. juuli 2001, 00:00

Presidendi valimiste Toompea kolme vooruni on jäänud kuu. Aga ei leidu Eestimaal oraaklit, kes suudaks meile järgmise riigipea nime teatada. Paljudel on oma eelistus, paljudel koguni nägemus, missugused isikuomadused peaks Lennart Meri järglast rüütama. Paraku on valem täis tundmatuid ega anna ühest lahendit.

Meie, Eesti Vabariigi kodanikud, ei tea isegi seda, kas riigikogu täidab oma põhiseaduslikku kohust. Kehtiv põhiseadus määrab täiesti ühemõtteliselt presidendi valijaks riigikogu. Valimiskogu on hädalahendus, varuvariant olukorra tarvis, ?kui Vabariigi Presidenti ei valita ka /riigikogu/ kolmandas hääletusvoorus.?

Veel enam. President tuleb tekitada suuremate erakondade kompromissina. Kui me 1992. aasta rahvahääletusel nõustusime nõudega, et presidendiks saab mees või naine, keda toetab riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus, andsime parlamendile korralduse, mida saab ainult ühteviisi tõlgendada. Riigipea sündigu poliitilise lehmakauplemise tulemusena. Riigikogus, kus esindatud viis suuremat ja 3-4 väiksemat erakonda, on ühe kandidaadi selja taha võimalik ettenähtud 68 poolthäält hankida vaid vastastikuse andmise ning võtmise keeruliste tehingute abil.

Sellegipoolest ei ole ühestki kantslist kuulutatud, et riigikogu täidab talle pandud ülesande. Kui juba nii olulise toimingu kohal kaardub küsimärk, siis, jah, millele ennustust rajada? President, kelle Toompealt saaksime (kui hääletamine õnnestuks), pole seesama isik, kelle valiksid valijamehed. Suurkompromissi eelduseks ei ole kunagi innustunud toetushäälte rohkus, vaid läbi läheb see, kes ärritab võimalikult väheseid. Valimiskogus, kus võiduks piisab hääletamisest osavõtnute häälteenamusest, on lugu pigem vastupidi. Kes arvab, et valimiskogu käitumist on hõlpsam prognoosida, see eksib. Siin istume veel suuremas pimeduses.

Volikogudest tulevate umbes 265 esindaja nimed (kes lisanduvad riigikogulastele) saame lõplikult teada seitse päeva enne Estonia kontserdisaali kahte valimisvooru ehk madisepäeva paiku. Samas jätab presidendi valimise seadus sätestamata hulga protseduurireegleid, millest otseselt sõltub tolle seltskonna komplekteerimine. Kas valimised volikogudes on avalikud või salajased? Kas valijameheks saamise tagab enamus volikogu koosseisust või hääletamisest osavõtnutest või kehtivaks tunnistatud valimissedelitest? Kui volikogu saadab rohkem kui ühe esindaja, mis süsteemi järgi toimub nende selekteerimine?

Kummastuste rida jätkub. Too kitsas ring mehi ja naisi ? hääleõiguslikest kodanikest 0,05% ?, kes valivad Eestile riigipea, ei vastuta mitte millegi ega kellegi ees. Neil ei ole ühtegi põhi- ega muuseaduslikku kohustust arvestada riigivõimu kõrgeima kandja tahet. Valimisvoorud on salajased ja keegi meist saa tagantjärelegi teada, kes oli kelle poolt või vastu. Väidetagu mida tahes, säärane totaalne anonüümsus ei ole demokraatia atribuut.

Aga kui palju saame tolle valimiskogu puhul üldse demokraatiast rääkida? Demokraatlik riigikorraldus lähtub põhimõttest, et kõik kõrgemad võimukandjad valib rahvas kas otse või volitatud isikute kaudu. Põhiseaduse § 65 ülesloetud riigikogu liikmete 16 kohustuse hulka kuulub ka presidendi valimine. St, et konkreetseid isikuid Toompeale lähetades delegeerime neile vastavad volitused. Aga omavalitsuse volikogu valija ei tea, kes konkreetselt ja mismoodi satub presidendi valijameheks. Teisi sõnu: Eestis rakendatavat riigipea valimissüsteemi, mis nõuab volituste pimedat üleandmist teadmata kellele, on raske sobitada demokraatia raamesse.

Seadusekuuleka kodanikuna kordan. Kehtiva põhiseaduse vaim ja kirjatäht käsivad Laaril, Kallasel, Ilvesel, Savisaarel ja Reiljanil maha istuda ja kõiki lehmakauplemise reegleid ning tavasid jälgides Eesti järgmise presidendi isikus kokku leppida. Teisalt tähendab see sedagi, et põhiseaduse 79. paragrahv vajab kiiret muutmist.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing