Jah globaliseerumisele, ei diskrimineerimisele

Globaliseerimise pooldajad ei väsi toomast näiteid kasu kohta, mida see on vaestele riikidele toonud. Hoopis vähem meeldib neile tunnistada, et kasvanud on ka nende riikide ja inimeste arv, kellele see on loodetud kasu asemel hoopis kahju toonud.

Põhjust muretsemiseks on küllaga: vaatamata globaliseerumisele suurenevad vahed rikaste ja vaeste riikide sisemajanduse kogutoodangu vahel, sissetulekute ebavõrdsus, üldine vaesus ja tervishoiuprobleemid.

Kui 1960 ületas 20 rikkaima riigi SKT 20 kõige vaesema riigi oma 18 korda, siis 1995 oli see näitaja juba 40. Käärid oskus- ja lihttööliste töötasu vahel suurenevad paljudes arenguriikides, eriti Ladina-Ameerikas (nt Mehhikos 10 aastaga ligi 40%.) Edu, mida on viimase 50 aastaga saavutatud keskmise eluea tõstmisel nullib nüüd Aafrikas möllav aids. 1987-1999 kasvas äärmine vaesus. Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia üleminekuriikides kasvas inimeste arv, kes saavad päevas kulutada vähem kui dollari, ühelt miljonilt 24 miljonini. Ladina-Ameerikas kannatavad vaesuse all just põliselanikud.

Tundub, et rikkail riikidel jääb ennekõike puudu heast tahtest? Selle asemel, et mõelda, mida saaks teha, viimaks globaliseerumise eeliseid võimalikult paljudeni, eelistavad nad teha näo, et midagi pole juhtunud.

Probleemi lahendamist tuleks alustada sellest, et kiiresti muuta senist üleolevat suhtumist arengumaadesse. 1990. aastail kasvas enamike rikaste riikide majandus, samal ajal aga vähenes nende poolt arengumaadele antava abi hulk. Arengumaid diskrimineerib sageli ka rikaste riikide kaubanduspoliitika. Ekspertide hinnangul põhjustavad tööstusriikide püstitatud kaubandustõkked igal aastal arengumaadele kaks korda suuremat kahju kui abi, mida nad igal aastal saavad.

Aastas kulutatakse maailmas meditsiiniuuringutele keskeltläbi 50 mld dollarit. Sellest ainult kümnendik hõlmab haigusi, mis mõjutavad 90% maailma rahvastikust. Arengumaades on 32 miljonit HIV-positiivset, kel puudub ravivõimalus, sest ravimite maksumus ületab nende riikide keskmist sissetulekut kuni 50 korda. Samuti on paljudes arenguriikides riiklikud kulutused suunatud peamiselt rikastele ja keskklassile, mis veelgi suurendavad vaeste haavatavust.

Võimalusi olukorra parandamiseks on. Neist parim on soodustada arengumaade majanduskasvu. See on väga aeganõudev tee. Nt Brasiilias, kus elab pool Ladina-Ameerika vaestest, on miljoneid elanikke, kelle sissetulekud on kolm korda madalamad kui riigi vaesuspiir. Ehkki Brasiilia SKT elaniku kohta on viimaseil aastail suurenenud stabiilselt 3% aastas, peaks majanduse stabiilne kasv kestma kümneid aastaid, et sissetulekud suureneksid.

Majanduskasvu soodustamiseks vaja ka rakendada nii sise- kui välismajanduslikke meetmeid: tagada kõigi võrdne kohtlemine, tõsta vaeste haritust, suurendada nende juurdepääsu tervishoiule ja kõrvaldada sotsiaalsed tõkked, mis kahjustavad vähemusrahvuste ja naiste huve.

Kõige paremini saab globaliseerumisest saadavat kasu suurendada siseriiklike ja globaalsete meetmete üheaegne rakendamine. Siseriiklikeks teguriteks on näiteks tööhõive suurendamisele suunatud tugiprogrammid ja töötuskindlustusskeemid, rahalised ja mitterahalised toetused ning mikrolaenud. Need mehhanismid suurendavad arenguriikide vastupanu majanduskriisidele, loodusõnnetustele, epideemiatele ja ka tööpuudusele.

Ka rahvusvahelisel tasandil saab välja tuua vähemalt kahte liiki abinõusid, mis aitavad tagada võrdset konkurentsi. Olulisim on vähendada arenguriikide vastu suunatud protektsionismi. Tuleks koostada selged põhimõtted globaalse finantsstabiilsuse saavutamiseks. Ehkki kõik on nõus, et finantsturud vajavad stabiilsust, puudub konsensus, milliste vahenditega seda saavutada.

Maailmas, mille märksõnad on ülerahvastumine ja karjamentaliteet, on õigeaegsed abipaketid olulised, kuid neid on vaja toetada sobiva siseriikliku poliitikaga. Lisaks peavad tööstusriigid tõhusamini toetama uuringuid põllumajanduse ja nakkushaiguste vallas. Oluline on teha uuringutulemused kättesaadavaks ka arenguriikidele, kes neid enim vajavad.