Rahuvalvajate vaevad

Seal, kus ristuvad juhuslikud tegurid, peitub paratamatus.

See, mis juhtus pealtnäha ilusas ja vaikses Eesti linnakeses Paldiskis kuuma juulikuu lõpupäevil, ei olnud juhuslik intsident rahuvalvajate (õigemini Rahuvalve Operatsioonide Keskuse ajateenijate) ja kohalike elanike vahel, vaid tõenäoliselt paratamatu asjade kulg. Ehk teisiti: kvantiteedi kuhjumine viis uue kvaliteedi tekkeni. Pinged Paldiskis on kuhjunud aastaid ja tõenäoliselt ei olnud rahuvalvajad siin esimese suurusjärgu ?tegijad?.

Pärast nõukogude armee lahkumist on selle linna elanikud pidanud läbi elama tohutuid muutusi ja katsumisi alates talvel lõhkevatest soojustrassidest ja lõpetades täiesti äpardunud Jüri Mõisa nimelise politseireformiga (loe: politsei füüsilise kohaloleku praktilise lõpetamisega linnas).

Ei ole mõtet korrutada tööpuudusest ja sellest tulenevast väga raskest kriminogeensest situatsioonist. Või olematust integratsioonipoliitikast, mis tegelikus elus väljendub vaid ohjeldamatus sõnavahus ja mõttetult raisatud reklaamirahades. Selle asemel oleks võidud korraldada nii mõnigi noortelaager või keeltekool vene keelt kõnelevaile lastele. Kõik nimetatud tegurid on aastaid kumuleerunud ja paratamatult lahvatasid leegid jõuliselt just Paldiskis. Midagi analoogset võib iga päev oodata näiteks Ida-Virumaalgi.

Valitsuse integratsiooni-, regionaal- ja tööhõivepoliitika on olematu. Sisejulgeoleku vastutustundetu nõrgestamine nn politseireformi käigus on lubamatu. Kõik kokku on see valitsuse haldussuutmatus. Eesti riigi valdade kaardi sodimise asemel võiks praegune valitsus tõsiselt tegelema hakata just riigi haldussuutlikkuse tõstmise ehk tegeliku haldusreformiga, mis peab algama valitsusest enesest.

Tegu on tehtud ja oleme sattunud naaberriigi välispoliitilise surve alla ja seda ennekõike enda tegematajätmiste tõttu.

Minu meelest on täiesti paranoiline süüdistada Paldiskis juhtunus Vene ?karvast kätt? intsidendi teadlikus provotseerimises. Ei usu mina, et FSB agendid meie rahuvalvajate rahakotte varastama või neile viina suhu kallama hakkavad. Eks ole tegu ikka oma Eestimaal elavate mehepoegadega. Vaevalt siin pärast keegi enam sottigi saab, kes oli vene keelt kõnelev ja kes sugupuhas eestlane. On ju teada, et nii ühel kui teisel poolel oli tegu mõlema rahvusrühma esindajatega.

Nii või teisiti anti Venemaa propagandamasinale suurepärane võimalus kellade löömiseks. Näljastele kukkus taevast mitte rasvane kont, vaid lausa grillitud lammas nina ette. Ja kes siis sellist saaki kasutamata jätab. Eriti veel siis, kui käib jutt kolme Balti riigi vastuvõtmisest NATOsse, millele Venemaa osutab väga jõulist vastupanu.

Nagu öeldud ? tegu on tehtud ja situatsioon üpris kesine. Mida siis teha?

Loomulikult tuleb 24. juuli sündmuste otsesed süüdlased välja selgitada, rahuvalvajatest löömamehed peavad karistused saama. Igaüks oma tegude kohaselt. Mõttetu on Tarmo Kõutsi ja Harry Tuult süüdistada. Siin on tegu valitsuse poliitiliste valeotsustega. Vastutust peavad kandma eelkõige Jüri Mõis, Tarmo Loodus ja Jüri Luik koos Katrin Saksa ja Toivo Asmeriga. Rääkimata Mart Laarist, peaministrist-pildilaskurist.

Paneb lausa imestama Kadrioru vaikimine. Just nüüd ja kohe peaks president Lennart Meri kokku kutsuma riigikaitsenõukogu, kus igakülgselt analüüsitaks tekkinud situatsiooni ja kavandama meetmeid.

Kus on riigi au ja südametunnistus, EÜS? Miks selts oma poistele ? Laarile, Luigele, Merile ja Ilvesele appi ei tõtta? Ilmselt on tegu tükk maad raskemate ülesannete lahendamisega kui oma meestega riigiametite mehitamisega. Kas EÜS ei tunne endal vähimatki süüd tekkinud supi kokkukeeramises? Äkki on jälle kõiges süüdi opositsioon ja punaparunid? Küll tahaks, et Eestile tähtsaid otsuseid tehtaks üheskoos nõu pidades, mitte kambakraatlikult tagatubades sosistades.