Tulekul uus ideoloogia

Võib öelda, et möödunud sajandi suureks kaotajaks jäi nii vasak- kui parempoolne ideoloogia. Sotsialism tegi, mis jaksas, kuid kaotas. Fiaskoga lõppes ka Suur Kommunistlik Eksperiment (ehkki Kuuba ja Põhja-Korea püüavad tõestada vastupidist). Samavõrd ebaedukas oli ka parempoolne ideoloogia, mida esindasid uusliberaalid.

Viimased pool sajandit on tõestanud, et riigid on võimelised saavutama suurt majanduslikku edu ka siis kui nad ei järgi ühte neist kahest ideoloogiast. Majanduslikult kõige edukamad on viimase 30 aasta jooksul olnud Kagu-Aasia riigid, mis viisid ellu neile ainuomast poliitikat. Kui 1997. a finantskriis välja jätta, suutsid nad saavutada väga kiire majanduskasvu ja märkimisväärselt vähendada vaesust. Just Kagu-Aasia riikide edu taustal kujuneski välja uus lähenemine ehk kolmas tee sotsialismi ja kapitalismi vahel.

Huvitav, et ka USA, mis igal võimalikul juhul on jutlustanud kapitalismi eeliseid on käinud omaenda teed. USA edu aluseks oli kapitalistlik tööstuspoliitika, tollitariifid ja riigi tugi omaenda ettevõtetele. Ilma selleta ei oleks olnud 19. sajandil esimest telegraafiliini, mis ehitati Föderaalvalitsuse poolt Washingtoni ja Baltimore?i vahele ja põllumajandusliku suurtootmise algust, 20. sajandi internetti ja 21. sajandi sõjatööstuse uuringuid ja arendustööd.

Loomulikult ei saa me rääkida mingist universaalsest kolmandast teest, mida kohandada kõikidele riikidele ja olukordadele. Selleks et uus lähenemine oleks efektiivne peab see täpselt arvestama riigi sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke tegureid.

Siiski saab välja tuua mõned uuele lähenemisele üldomased tunnused:

Avalikku ja erasektorit tuleks käsitleda tasakaalustatult, mõlemad on olulised ja täiendavad üksteist. Ühenduses peitub jõud, sest üksinda võivad sattuda probleemidesse nii valitsused kui ka turud. Uusliberaalse ideoloogia nõrkus on see, et ta eeldab ideaalolukorda, mida ei eksisteeri isegi kõige edukamas turumajanduses.

Ei tule karta avaliku sektori suurust, vaid selle nõrkust. Nõrk valitsus pidurdab majanduskasvu, sest see ei taga seaduste täitmist ja korda, lepingute täitmist ning turvalist ja efektiivset pangandust. Ka Kagu-Aasia finantskriisi põhjustasid tegelikult IMFi ja USA riigikassa õhutusel tehtud piirangute kõrvaldamine kapitali- ja finantsturgudelt, sest sellega ei kaasnenud vajalikku reguleerimist. Põhiküsimus ei olnud see, kuidas kõrvaldada kiiresti tõkked, vaid kuidas tagada areng õiges regulatiivses raamistikus.

Riikliku poliitika eesmärgiks peaks olema nii avaliku kui erasektori töö tõhustamine. Üks minu karjääri huvitavamaid projekte oli USA asepresident Al Gore?i ?valitsuse taasavastamise? algatus. Töötasime välja meetmed tõhustamaks valitsusasutuste efektiivsust ja lähendamaks neid inimestele. Tänaseks edestab USA sotsiaalkindlustusamet eraõiguslikke kindlustusfirmasid praktiliselt kõigis aspektides.

Vaja on tagada õiglus ja solidaarsus. Varasemad teooriad rääkisid sellest, et parim viis vaeste aitamiseks on soodustada majanduskasvu. Viimane toob endaga kaasa aga ebavõrdsuse, sest rikkad säästavad ja investeerivad rohkem kui vaesed. Tõhus poliitika on see, kus majanduskasvuga koos viiakse ellu vaesuse vähendamisele suunatud meetmeid. Kagu-Aasia areng on näidanud, et võrdsuse saavutamisele suunatud poliitika on kasvu soodustav tegur.

Tegu on elementaartõdedega, kuid kahjuks ei ole kainel mõistusel poliitikaga sageli midagi pistmist. On piisavalt neid, kes ei tea, et vaeste ignoreerimine ei ole enam poliitiliselt korrektne ja kes ikka veel kahtlevad, kas majanduskasv on kasulik ka vaestele. See retoorika toetub vanadele uusliberaalsetele tõdedele, mis kutsuvad üles liberaliseerimisele ja riigivarade müümisele erakätesse. Uus lähenemine räägib , et vaeste tõeliseks aitamiseks peab liberaliseerimist ja erastamist viima ellu õigesti. Mehhaaniline ja ideoloogiline lähenemine suurendab vaesust ning pidurdab kasvu.

Venemaa erastas oma tööstuse, kuid ei suutnud tagada püsivat majanduskasvu. Rikastusid mõned oligarhid, kes saavutasid seda riigivarade röövimise, mitte lisaväärtuse loomisega. Venemaa kapitalituru vabastamine põhjustas tohutu kapitali väljavoolu, kuid ei tekitanud lubatud välisinvesteeringute voogu. Vene valitsus andis ära kroonijuveelid, kuid ei suutnud maksta pensionäridele isegi õiglast pensioni.

IMF kutsus arenguriike korraldama oma majanduse struktuuri ümber nii, et luua töötajatele võimalus liikuda madala tootlikkusega töökohtadelt kõrge tootlikkusega töökohtadele. Paljudes riikides juhtus aga see, et töötajad liikusid hoopis nulltootlikkusega töökohtadele ehk kaotasid töö. Selle asemel, et soodustada kasvu suurendas see poliitika nendes riikides vaesust, sest IMFi poliitika tulemusel tõusid intressimäärad nendes riikides mõnel juhul kõrgemale kui 20%.

Ehk teisisõnu, aeg on küps uueks lähenemiseks, mida iseloomustab avaliku ja erasektori tasakaalustatud käsitlus, vahendite ja eesmärkide (erastamine ja liberaliseerimine) selge eristamine ja arusaam, et eesmärk ei pea olema mitte SKT kasv ja rikaste parem elujärg, vaid kasvu saavutamine demokraatlikul, solidaarsel ja jätkusuutlikul alusel.