Uudised
12. august 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas me jõukaid toetama hakkasime

Eesti riik pole küll leidnud raha kunstimuuseumile maja ehitamiseks, paljudes maakoolides pole head valgustust, teed on auklikud, kuid mõne asja jaoks siiski raha leidub. Muu hulgas rikaste inimeste õpingute toetamiseks välismaal või mitmekorruseliste luksuslike elumajade ehitamiseks Kakumäel või Heldris.

Võib-olla on see mõnele lugejale üllatuseks, kuid me kõik toetame nimetatud asju riigi kehtestatud maksuvabastuse kaudu, mis võimaldab eluasemelaenu intresse arvestada maha maksustatavast tulust.

Teisisõnu on neil inimestel, kes on maksnud eluasemelaenu intressi, õigus selle intressi pealt makstav tulumaks järgmisel aastal maksuameti käest tagasi saada. Täpselt samuti saab tagasi tulumaksu ka õppelaenu intressideks, koolituskuludeks ning pensioni kolmanda samba sissemakseteks tehtud summadelt.

Laekumata jäänud maks ehk maksukulu teeb riigi seisukohalt sama välja, mis väljakäidud rahasumma ehk lihtsalt kulu.

Praegune mahaarvamiste süsteem sarnaneb iga teisegi toetusega ? kui inimene teeb teatud kulutusi, maksab riik talle nende tegemise eest järgmisel aastal raha tagasi. Klassikalises käsitluses on meil seega tegemist riikliku toetussüsteemiga, mitte liberaalse majanduspoliitika väljendusega, nagu on väitnud mitmed ettepaneku oponendid, seejuures ka eelmise nädala Äripäev oma juhtkirjas.

Loomulikult oli ka maksusoodustuste sisseseadjatel palju häid ideid, mida omal ajal arutati ? tarvis on toetada kodumaist säästmist, eluasemepoliitikat ja pensionireformi.

Need argumendid on head ja kehtivad edasi ka täna. Riik tahab neid asju toetada. Probleem on ainult selles, milliste vahendite, millise hinnaga, millises ulatuses eesmärkideni liikumist toetada. Ning täpne olles ? mitmemiljonilise eluaseme rajamise toetamine ei ole Eesti riigi eluasemepoliitikas kunagi kirjas olnud.

Kõigele lisaks on senisel toetamispoliitikal palju miinuseid, mis kipuvad taas soosima jõukamaid kodanikke.

Võtame näiteks noore inimese, kes õpib kallis välismaa ülikoolis.

Selleks, et saada tulumaksu tagasi umbes saja tuhande krooni suuruse õppemaksu pealt, peab see inimene või tema vanemad samal ajal teenima maksustatavat tulu. Järelikult ei saa toetust kasutada need, kes on kogunud raha mitme aasta jooksul ise ning ei teeni seda õpingute ajal juurde.

Maksusoodustustel põhinevate toetussüsteemide põhiline viga on, et need kipuvad enamasti jääma kõrvale riigieelarve vaidlustest, toetused maksude kaudu ei konkureeri teiste valikutega, sendid ja kroonid tiksuvad toetatavate arvele vaikselt, kuid järjekindlalt. Samal ajal käivad parlamendis verised vaidlused üksikute miljonite jagamiseks ühele või teisele puudust kannatavale valdkonnale.

Neist argumentides lähtudes saatis rahandusministeerium eelmisel nädalal avalikule arutelule mitu seadusemuudatust, millest ühe järgi piirataks tulumaksust maha arvatavaid summasid 50 tuhande krooniga aastas. Sellist seadusemuudatust on ministeerium soovinud teha juba aastaid, selle vajadusele on viidanud ka Rahvusvaheline Valuutafond.

Võimalik, et puudustest päris vabad ei ole ka meie poolt välja käidud muudatused. Vaidlusi võib tekitada mahaarvamiste piirsumma 50 tuhat krooni. Võib-olla on tarvis veel üle vaadata ja ära kuulata seniste toetusesaajate probleeme.

Samas võib öelda, et kuna arutelu on alles alanud, soovime leida koostöös teiste asutuste, erasektori ning mittetulundussektoriga võimalikult õiglasi lahendusi.

Tõtt öelda kartsime eelnõu esitades rohkem raevukaid argumente, mis võrsuvad arusaamast, et oma särk on ihule ligemal. Mitme organisatsiooni asjalik tagasiside tõestas aga, et oleme arenenud aega, kus riigi rahade arukas kasutamine läheb korda üha laiemale osale majanduseliidist.