Maksusoodustused on valitud inimestele

Augusti alguses rahandusministeeriumi avalikustatud tulumaksuseaduse muudatuste eelnõuga planeeritakse vähendada füüsilise isiku võimalusi maksusoodustuste rakendamiseks. Lahendusena on ministeerium välja pakkunud 50 000-kroonise limiidi kehtestamise mahaarvamistele ning täiendava abinõuna 50% mahaarvamiste piirangu seadmise füüsilise isiku maksustatavale tulule. Põhjenduseks on toodud vajadus vähendada kuritarvitusi ja kõrvaldada olukord, kus maksumaksja võib omal äranägemisel oma maksukohustust vähendada nullini.

Esimesena peab ära märkima rahandusministeeriumi julgust selline ebapopulaarne muudatus välja kuulutada. Kuivõrd tegemist on inimeste rahaliste vahendite käsutamist piirava ettepanekuga, siis ilmselt väga laialdast heakskiitu sellele pole oodata. Seda enam, et kärpele ei rakendata ühtki kompensatsioonimehhanismi.

Maksusoodustused satuvad seadustesse reeglina populaarsuse võitmise eesmärgil võimul olevate erakondade eestvedamisel. Vastupidised sammud on väga rasked tulema. Saksamaa on selle elav näiteks. Aastakümnetega on sinna kogunenud lugematu hulk soodustusi ning nende väljarookimisega ollakse seal üsna lootusetus seisus. Maksusüsteem on selle tagajärjel ülimalt keeruline ning maksude deklareerimine muutub teadmisi ja aeganõudvaks toiminguks.

Seepärast peaks olema arusaadav, et tegelik suund maksumaksjate huvides peaks olema maksusoodustuste kaotamisele (neid ei tohi segi ajada tehnilise iseloomuga mahaarvamistega tulust, nagu näiteks makstud elatise mahaarvamine).

Kompensatsioonimehhanismina rakendatakse rahalisi otsetoetusi riigi poolt nendele valdkondadele, mida soodustada soovitakse (koolitus, eluaseme rajamine, vabatahtlik pensionikindlustus).

Eesmärk oleks lühidalt see, et kogu füüsilise isiku poolt teenitav tulu oleks maksustatav. Tulu hulka ei kuuluks vastuvõetud pärandvara, saadud kingitused jms, nagu kehtivas seaduseski (siin ei ole tegemist mahaarvamistega). Sellega oleks tagatud kõigi maksumaksjate ühetaoline kohtlemine.

Oluline on märgata seda, et hetkel kehtivad soodustused on soodustusteks tegelikult ainult piiratud grupile maksumaksjatele. Eestis on väga suur hulk maksumaksjaid, kelle rahaline seis ei võimalda isegi mõelda enese või laste tasulisele koolitamisele, eluasemelaenu võtmisele või vabatahtliku pensionikindlustuslepingu sõlmimisele. Enim abi vajavalt isikute grupilt on võetud lootus üldse mingeid soodustusi nautida. See peaks illustreerima mahaarvamisvõimaluse asendamise vajalikkust rahalise otsetoetusega.

Rahandusministeerium tõi eelnõu avalikustanud pressiteates näite, et 1,5 mln kroonise maksustava tuluga isik teostas mahaarvamisi vastavalt kõnealustele soodustustele 1,3 mln ulatuses. Ja see ei pidavat täna sugugi erandlik olem. Ilmselt peaks igaühele tänaseid keskmisi sissetulekuid vaadates selge olema, et aastas 1,5 mln teeniv isik ei vaja mingeid riigipoolseid toetusi ega soodustusi toimetulekuks.

Rahandusministeeriumi väljapakutu on poolik lahendus. 50 000 krooni ulatuses aastas võib vähemalt 100 000 krooni teeniv maksumaksja aastas ikkagi mahaarvamistega maksustatavat tulu vähendada ning tegelikud abivajajaid ei saa ka edaspidi sellest soodustusest mingit kasu.

Tulumaksuseadusest tuleks §d 25?28 välja võtta ja töötada samaaegselt välja riigi poolt väärtustatavate tegevuste toetussüsteem. Alternatiivse kompensatsioonimehhanismina võib kaaluda ka üldist tulumaksuvaba miinimumi tõstmist.

Autor: Kalle Kägi