Maksusüsteem stabiilseks

Maksudega on ikka nii, et tahaks vähem ära anda. Vaatame iga kuu oma palgalehte ja paljud ohkavad, nähes maksuametile loovutatud 26%. Mõni lisab mõttes ka 33% sotsiaalmaksu ja muutub veelgi kurvemaks. Loodetavasti jääb üha vähemaks ümbrikusse vaatajaid. Kui palju parem oleks elu, kui kõik see raha endale jätta, mõtlevad paljud! Kui paljud aga mõtlevad, et osa loovutatavast summast läheb nende endi laste koolilõunale, osa kodutee remondiks, osa töötute ümberkoolitamiseks. Tore oleks, kui läheks palju rohkem. Aga rohkem ei saa ? maksumaksja tahab ka elada.

Maksude maksmisel tunneb maksumaksja ennast reeglina isiklikult puudutatuna. Teisalt suhtutakse aga maksuraha eest saadavasse kui loomulikku, otsekui taevast alla sadanud teenusesse või kaupa, mille loomiseks on kulutatud veelgi kõrgemalt kättesadanud raha. Tõenäoliselt oleks kerge võita populaarsust, kui ütleksin, et makse tuleks alandada. See oleks aga liialt etteruttav. Enne tuleb väga täpselt paika panna, millised kohustused riik enda käest ära annab. Ja see otsustus ei saa sündida mitte valitsuses ega riigikogus. Siin peab kaasa rääkima ühiskond laiemalt.

Alles siis, kui see vaidlus on maha peetud, võib juttu teha maksukoormuse alandamisest. Riigi kulude ja tulude bilanss peab olema tasakaalus, nui neljaks. Eeldatavasti jõutakse selliste diskussioonide käigus sageli ühe märksõna juurde: haldusreform.

Niisiis sõltuvad maksumäärad riigi võetud kohustustest. Maksude suuruse määrab osaliselt aga ka rahvusvaheline konkurents. Me ei saa oma makse määrata teiste riikide poole vaatamata.

Meie soov on, et maksusüsteem võimaldaks ettevõtjaile piisavalt vaba ettevõtluskeskkonda, mis meelitaks siia üha uusi investeeringuid. Käibemaksu osas oleme samal tasemel Läti ja Leeduga, Skandinaavia riikides on käibemaks kõrgem: Taanis ja Rootsis 25%, Soomes 22%. Ka tulumaksumäär on meil naabritest madalam.

Kokkuvõttes on maksukoormuse tase meil päris soodne: ligi 35% SKPst. Eriti teeb mulle rõõmu see, et oleme viimase paari aasta jooksul seda päris oluliselt suutnud vähendada. Lätis ja Leedus on ju maksukoormus mõnevõrra madalam (ca 30% SKPst), meie Skandinaavia naabritel ulatub aga 45?50% SKPst.

Kas üksikisiku tulumaks peaks olema astmeline või proportsionaalne? Lihtne küsimus tahab lihtsat vastust ? loomulikult proportsionaalne. Eesti tegi 1990ndate alguses ära suure teo, kui otsustas rakendada mittediskrimineerivat tulumaksusüsteemi. Seda lõhkuma hakata oleks rumalus.

Riik saab inimeste olukorda parandada ikkagi vaid ettevõtlikkust, ümberõpet, uute töökohtade loomist jms soosides, mitte uusi ümberjagamisreegleid kehtestades.

Viimasel ajal on olnud meedias kõneaineks kõigi üksikisikute deklareeritud tuludelt makstud tulumaksu avalikustamise võimalus. Uudishimu on edasiviiv jõud. Maailmas üsna pretsedenditu otsus avalikustada riigiametnike deklareeritud tulud on nii Eestis kui rahvusvaheliselt kaasa toonud palju kõneainet.

Oleme esimesest ehmatusest üle saanud, tõenäoliselt kordub aga järgmisel aastal sama stsenaarium. Veelgi enam, sest siis vaadatakse ka kasvu võrreldes eelmise aastaga ja võrreldakse teistega. Paljudele on see suhteliselt ebameeldiv kui kolleegid, tuttavad, muidu võõrad, mõnel koguni abikaasa, saavad teada sissetuleku suuruse. Kas tegu ei ole siiski valehäbiga? Kindlameelne inimene sellest omale probleemi ei tee.

Riigiteenistujate tulumaksu avalikustamisega on tekkinud olukord, kus avalik sektor on läbipaistvam kui erasektor. Nüüd on erasektoril aeg avalikule sektorile järele jõuda. Seetõttu suhtun kõigi üksikisiku deklareeritud tuludelt makstud tulumaksu avalikustamisesse sümpaatiaga.

Palkade avalikustamisel oleks positiivne mõju ka tööturule, sest informatsioon ühe olulisema komponendi ? palga ? kohta paraneb ning tööjõuturg muutub efektiivsemaks.

Autor: Peeter Tulviste