Ratas viib töömõtted

Mari Sarv 17. august 2001, 00:00

Kui küsitaks, miks peaks minema rattamatkale ja miks see teistest reisimisvõimalustest parem on, ei oskagi midagi öelda. Noh, ?värske õhk on küll tervislik?, võib ju öelda, aga kui iga päev leotab vihm kogu seltskonna läbi, on raske ka meeleolu üleval hoida. ?Saad ise otsustada, kuhu sõidad ja mida vaatad? ? samamoodi on autoga rännates. Eks rattamatka iseärasusi mõistab igamees alles siis, kui ise järele proovib. Ja kui juba proovib, siis tahab tõenäoliselt järgmisel suvel uuesti minna.

Enne matka on kasulik hoolikalt läbi mõelda, kuhu ja kuidas sõita. Laias laastus on esimene valik ilmselt kodu- ja välismaa vahel. Lähedased Soome ja Skandinaavia peaks ratturitele päris jõukohased olema, nii maksu kui jaksu poolest. Läti pole ilmselt maastiku poolest nii huvitav, kuid muud põnevat võib leida sealtki.

Just jaks on see, mille pärast esmakordsed matkaleminejad tavaliselt enim muretsevad. Võin öelda, et 70 kilomeetrit päevas veel ei tapa ka treenimata inimest. Muidugi oleneb teeoludest ja maastikust ? 70 kilomeetrit mägiseid kruusateid vastutuulega võtab ka mõnel treenitul järgmiseks korraks isu ära. Kui aga matka eesmärk pole elu eest väntamine või kusagile kella pealt jõudmine, vaid mõnus aktiivne puhkus, võib ju alati ilmast tulenevalt sõiduplaanis muudatusi teha.

Marsruut peaks loomulikult kulgema eemal suurtest maanteedest ? tihe liiklus ja suur müra pole see, mis ühe matka mõnusaks teeb, pigem vastupidi. Väikesed teed on ilusad, huvitavad ja rahulikud. Seal orienteerumiseks on vaja täpset kaarti, sest viitasid neil teil eriti ei kohta. Suurtel teedekaartidel on eraldi märgitud kruusa- ja asfaltkattega teed, mis on jalgrattaga liikudes üsna oluline vahe. Mõni kruusatee võib olla küll sama hea kui asfalt, mõni on jälle nii auklik, et peksab randmed valusaks ja hambad suust. Kruusa kvaliteeti muidugi kaardil kirjas pole, see selgub kohapeal. Kuid kümme kilomeetrit kõige halvemat kruusa pole veel kedagi tapnud ja mõelge, kui hea on pärast seda asfaldile jõuda!

Kodumaal tuuritades on hea mõte planeerida marsruut selliseks, et mõni tuttav saun teele jääks. Ettesattuvates järvedes ujub kogu seltskond niikuinii (hoolitsege, et neid ikka teele jääks!), saun aga on hoopis teistmoodi kosutus. Kui see pole võimalik, seadke oma ööbimispaigad ujutavate veekogude lähedale, saab päevahigi maha loputada ja pärat ujumist on mõnus heinal õhtust rummiteed või õlut väsinud kehasse valada.

Matkavarustuse hulka peab ennekõike kuuluma sadulavooderdus, mis istumist pehmendaks. Spetsiaalsete rattapükste vooderdatud tagumik ei päästa lõpuks küll sadulavalusast istmikust, kuid hoiab kõige hullemad piinad ära. Kui rattapükse pole, võib sadula dressipluusi või pehme rätiku sisse mässida, mis samuti istumist pehmendavad. Kuid mingil määral haige tagumikuga tuleb matkale minnes arvestada.

Teine kohustuslik lisand on rattakindad: konarlikel teedel peksab lenkstang randmed üsna valusaks. Õnnelikumad on esiamortidega ratturid, teisi aitavad rattakindad. Tõsiasi, et pärast on kindad kätte päevitunud, peaks valust pääsemise kõrval pisiasi olema.

Spetsiaalne rattakott on mugavam kui tavaline spordikott, kuid mitte kohustuslik. Siiski tuleks kogu varustus mahutada pakiraamile, kindlasti mitte selga. Raskus seljas tähendab rattasõidul raskust istmikule, mis teeb tagumiku veelgi valusamaks. Rattakott jagab raskuse võrdselt tagaratta kummalegi poole ja on veekindel. Pikematel sõitudel, kui rohkem varustust, saab panna kotte ka esimesele pakiraamile, kuid enamasti pole seda vaja.

Toitu pole näiteks üldse mõtet kaasa vedada, kui teele vähegi külapoode jääb: konserve, makarone, teed, purgisuppe ja leiba on igal pool müügil. Kui endal vaid priimus, nõud ja piisavalt kütet oleks. Soe soustiga toit ja kohv tunduvad neil päevil taevalikena isegi neile, kes muidu iga päev kohvi ei joo.

Ebamaisena tundub matkal ka du??, televiisor, voodi, riidekapp, arvuti. Kõik, mis muidu on tavaline ja milleta ei saa. See teeb niisuguse eemaloleku eriliseks: peamised probleemid pole seotud töö või muu igapaevasega, vaid sellega, kas minna kohe ujuma või järgmises järves, kas jääda ööbima siin või kümne kilomeetri pärast, kas süüa õhtul suppi, makarone või võileibu, kas homme pakkida oma asjad teistmoodi, kuhu panna telk ja miks sääsed olemas on. Matkalt koju jõudes harjute tasapisi sellega, et riided ei ole kotis, vaid kapis, et söögi tegemiseks ja söömiseks on kindel koht, et vesi tuleb kraanist ning olemas on elekter.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:10
    Otsi:

    Ava täpsem otsing