Avalik sektor on tuntud kui halb tellija

Eesti riigi eesmärk viimastel aastatel on saada edukaks e-riigiks. E-riigi loomise tulemusena on jõutud äratundmisele, et edukus infotehnoloogias on üks võimalus olla maailma riikide konkurentsis.

Eesti püüdlus olla infotehnoloogiliselt arenenud võib hakata avalikus sektoris pidurduma, kuna riiklikul tasemel on võetud vastu otsus, et igal aastal väheneb riigieelarve kolm protsenti. Justiitsministeeriumile tähendab see näiteks mitme olulise riikliku IT-projekti arendamata jätmist ja tegelemist ainult olemasoleva infrastruktuuri säilitamisega.

Teiselt poolt on kokkuhoid mõistetav, arvestades riigi üldist suundumust säästlikumale haldusele. Põhjendatud on riigisektori infotehnoloogiliste vahendite kokku tõmbamine ka seetõttu, et riigil pole seni märkimisväärseid IT-saavutusi ette näidata.

Erasektorist tulnuna tean, et avalik sektor on tuntutud kui halb tellija, seda eriti infotehnoloogia vallas.

Sageli tundub, et riigi IT-juhid ei oska hinnata neile pakutavate teenuste väärtust, kvaliteeti, tellimusega seotud riske või kõike mainitut korraga.

Erinevalt IT-valdkonnast on avalik sektor end maksma pannud ehitus- ja renoveerimisalal. Ei pea olema ehitusspetsialist, et aru saada, kas majal on katus või mitte. IT-alal on aga siiani selgelt määratlemata hindamiskriteeriumid, tähtajad ja täitjaroll, mis asetavad tellija nõrgemasse positsiooni.

Eesti suuremad IT-firmad on alla kirjutanud Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooniettevõtjate Liidu koostatud eetikakoodeksile, mis kohustab müüma kvaliteetset teenust, käituma eetiliselt ja lähtuma kliendi eesmärkidest. Kuid sageli on IT-firmadel kiusatus ära kasutada tellija nõrkust ja ebakompetentsust. Pealegi pole väiksemad firmad sidunud end ühegi koodeksiga.

Riigiametnikuna püüan sõlmida tellija vajadusi arvestavaid lepinguid ja vältida täitjakesksust. Olen jälginud tähtaegu, seadnud hindamiskriteeriume ja kvaliteedinõudeid lähtuvalt IT-standardist ja pööranud tähelepanu investeeringute tasuvuse saavutamisele.

Kahjuks on see viinud selleni, et isegi mitu suurt firmat pole suutnud täita lepinguga võetud kohustusi. IT-lahendusest on kasu ainult siis, kui see on korralik ja töötab hästi.

Hiljutine näide on justiitsministeeriumi koostöö firmaga, mis pidi tarnima ministeeriumile töötava terminalsüsteemi. Firma võttis endale ülesanded, mis täitmise käigus osutusid ilmselgelt üle jõu käivateks. Mitu nädalat pärast lepingu tähtaja ületamist polnud lepingus toodud kohustused täidetud, mistõttu oli ministeeriumi töö tugevalt häiritud.

Lepingu mittetäitmise ühe mõistmatuma põhjusena toodi muuhulgas, et nad ei suuda leida lepingus toodud teise Eesti IT-firma kontaktandmeid.

Arvan, et riik kui suur ja järjepidev tellija vajab usaldusväärseid ja võimekaid partnereid, kes suudavad pakkuda kvaliteetset teenust, jäädes seejuures vastutustundlikuks.

Huvitav, kas probleem on tellija suhtumises või täitja kompetentsuses. Kas suhtumine ? riigi köis las lohiseb ? pole siiani ikka veel muutunud või infotehnoloogia turuolukord on pannud täitja unustama kvaliteedinõuded ja oma võimed.