Õlu ? vaid äri või ka kultuurinähtus

Teisipäeval asutatud Saarte Taluõlletootjate Liit kavatseb parlamendile esitada rea ettepanekuid, mis peaksid menetlusel oleva uue alkoholiseaduse muutma senisest koduõlletootja-sõbralikumaks. Õllepruulid kinnitavad, et praegune seadus, mis kehtib ühtmoodi nii tööstusliku kui koduõlle valmistajate suhtes, ei võimalda taluõlut seadusetähte järgides rentaablilt toota.

Kui koduõlle valmistamine saaks seaduse tasemel soodsamad tingimused, saaks praegu enamuses salaviinamüüjate staatuses olevad meistrid oma tegevust julgemalt laiendada ja välja reklaamida. Ehk aitab see ka koduõlle, mis nii ehk teisiti meie talupoeglike juurtega kultuuri juurde kuulub, mainet tõsta. Siinkohal võivad moraalijüngrid hakata kurjustama, et eesti rahvas on niigi lausjoomisega kimpus, koduõlle, mis juues peast lolliks teeb, laiem levik aga soodustab joomarlust veelgi. Samas ei saa mööda tõsiasjast, et vähemasti saartel on kodune õllevalmistamine veel sama tavaline ja traditsiooniline tegevus nagu moosikeetmine. Salgamise asemel tuleks isadelt poegadele pärandatav pruulikunst ka ametlikult au sisse tõsta ja seda ühe piirkonna, kogu riigi arengu huvides ära kasutada.

Ei saa muidugi välistada, et õllepruulide liit endale üksnes illusioone ei tee ja taluõlle vedamine tare hämarusest seaduse valguse kätte mitte äraspidist tulemust ei anna. Nagu juhtus Hollandis maailma vanima ameti legaliseerimisega. Igal juhul saavad seaduseandjad näidata, kui palju nad tegelikult talitavad oma sõnade järgi ja kas jutt Eesti ühtlasest arengust, ühesugustest võimalustest nii suurtele kui väikestele pole mitte sõnakõlks.

Ja veel. Erastamise vaimustuses on rõhuv enamus Eesti tööstuslikust õlletootmisest läinud välismaalaste kontrolli alla. Saarlased teavad oma kibedast kogemusest, et kapitalisti huvitab vaid bränd ja turuosa. Selle nimel võib tehaseid sulgeda ja saare õlut ka Soomes purki panna. Koduõlle valmistamist erastada ja välismaistele tuumikinvestoritele maha lükata küll ei saa.

Autor: Mehis Tulk