Juhtmemaks ? rahakulu teenust vastu saamata

Järgmise aasta aprillist ähvardab igat elektrienergia tarbijat uut tüüpi püsitasu, nn juhtmemaks, seda sõltumata tarbimise hulgast ja võimsusest. Juhtmemaksu tuleks maksta igaühel, kel elekter majas.

Äripäeva arvates on uue püsitasu kehtestamine tarbija suhtes ebaõiglane, kuna tegemist on maksuga, millega ei kaasne uute teenuste pakkumist.

Eesti Energia põhjendab juhtmemaksu elektriliinide ja võrkude korrashoiu vajadusega ? see ei sõltu tarbimise hulgast. Tõsi ta on. Ent tõsi on ka see, et uude majja ei tule elekter iseenesest, vaid alles pärast nn liitumistasu äramaksmist. Liitumistasu oleneb tarbitavast võimsusest.

Juhtmemaksu kehtestamine tähendab seda, et tarbija hakkab maksma kaks korda ühe ja sama asja eest. Selline topeltmaksustamine on ülekohtune.

Pealegi vastutab Eesti Energia seadmete ja rajatiste korrashoiu eest üksnes nn liitumispunktini, sellest edasi peab tarbija kõik tööd tegema oma kulu ja kirjadega. Ja pärast uuendust peab ta hakkama maksma veel igakuist maksu, mille eest mingit teenust vastu ei saa.

Enamik jaotusvõrgust, trafopunktidest jne on välja ehitatud nõukogude ajal, seega ei saa Eesti Energia paljudelt tarbijatelt liitumistasu võtta. Oma rahalise seisu parandamiseks tahab Eesti Energia astuda suisa meeleheitliku sammu.

Uus tariifipoliitika, 1. jaanuarist 2001, ju kehtestas kuuest paketist neljas püsiva ampritasu, mis teoreetiliselt pidi minema võimsuste tagamiseks. Tõsi, kilovatt-tunni tariif sellega mõnevõrra langes.

Tegelikult kindlustas Eesti Energia juba ampritasuga endale püsiva kassavoo, millest saab teha esmaseid hooldetöid. Või läks nii nagu bensiiniaktsiiga: mõeldud teede remondiks, kulutatud aga mujal. Ja lõpuks, tarbijad maksavad elektri eest Eesti Energiale kui tootjale ja ülekandjale, mis annab õiguse nõuda asjakohaseid teenuseid ilma täiendava juhtmemaksuta. Juhtmemaksu võisid ajendada kehtestama ka 20protsendilised elektrikaod, elektriliinide varastamine metalli kokkuostuks, trafode lõhkumine jne. Eesti Energia meelepaha võib mõista. Teisalt, kui ausad tarbijad varastamise kinni maksavad, poleks elektri- ja metallikadudega võitlemine enam Eesti Energia mure. See pole ka õige, sest kinnimaksmise näol varastamine justkui seadustataks.

Kes ei suuda tulevikus enam elektri eest maksta, pidavat hakkama saama sotsiaaltoetust. Ei ole raske näha, kuhu riigieelarveline toetusraha lõpuks välja jõuab ? see on Eesti Energia. Energiaturu inspektsioon peab lõpuks asuma oma ülesandeid täitma ja astuma välja hiiliva maksukoormuse tõusu vastu.

On imekspandav, et keegi ei räägi enam sõnagi kokkuhoiust. Elektri erinevat sorti püsitasud ongi viinud olukorrani, et mida punasemad traadid on, seda odavamaks justkui läheb.