Uudised
2. september 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Joogivesi peab olema tervisele ohutu ja kvaliteetne

Joogiks kõlbmatu vee tarvitamisega on seotud mitmesugused ohud. Üldiselt eristatakse lühiajalist ning keskmist või pikaajalist ohtu.

Lühiajaline oht on juua klaas kahtlase kvaliteediga vett. Kõige sagedamini ohustavad sellisel juhul mikroobid ja muud paljale silmale nähtamatud elusorganismid. Tagajärjeks võib olla nakatumine vee kaudu levivatesse nakkushaigustesse. Pikaajaline oht tähendab, et reostatud vett tarvitatakse kuid ja aastaid iga päev.

Väga ohtlik on tarvitada tööstuslikest reovetest tugevalt saastatud põhja- ning pinnavett. Põllumajanduslik reostus võib suurendada joogivees lämmastikühendite, eeskätt nitraatide sisaldust. Viimased on eriti ohtlikud imikutele, keda toidetakse kuivpiimasegudega. Nitraatide kõrgenenud sisalduse korral joogivees sagenevad eelkõige südame-veresoonkonna ja maoseedetrakti haigused. Samuti võivad nad soodustada vähi teket.

Keemiliselt koostiselt võib joogiks kasutatav vesi olla üsna mitmesugune. Palju mineraalsoolasid (kloriide ja sulfaate) sisaldav vesi võib olla ebameeldiva maitsega ning mõjuda negatiivselt mao-sooletrakti ja teiste elundite talitusele.

Joogivee karedus (kaltsiumi- ja magneesiumisoolade suur sisaldus) on jällegi oluline vee kvaliteedi kriteerium. Sellises vees aeglustub liha ja köögivilja pehmekskeemine ning väga kare vesi on ebameeldiva maitsega. Eriti tundliku nahaga inimestel võib tekkida ärritusnähte. Ei ole välistatud ka teised tervisehäired. Samuti saavad tekkiva katlakivi tõttu kannatada kõik vett tarbivad kodumasinad.

Joogivee kvaliteedi hindamisel on määrav tähtsus organoleptilistel omadustel (lõhn, maitse, värvus, hägusus). Eemaletõukava välimusega vett tarvitatakse tundvalt vähem ning isegi siis, kui see pole tegelikult tervisele ohtlik.

Vee võib vastumeelseks muuta ka liiga suur rauasisaldus. Kui rauasisaldus ületab vees 1,0 mg/l, muutub vesi hägusaks punakaspruuniks ja võib omandada mõrkjasmetalse maitse. Roostes elavad rauabakterid panevad vee haisema. Suurenenud rauasisaldusega vesi jätab pesule roosteplekid ja teele kile. Roostepuru ummistab kaasaegsed segistid ja WC-pottide pealevooluklapid.

Ülemäärane rauasisaldus võib pärineda põhjaveest, kuid väga sageli tuleb hoopis amortiseerunud terastorudest. Väävelvesinik annab veele mädamunalõhna.

Kui kraanivesi ei rahulda elanike soove ja vajadusi, võib paigaldada veefiltri. Korruselamutes võib filtrid paigaldada üldveemõõtja järele või korterisse.

Veefiltreid võib jaotada mehaanilisteks (püüavad tahkeid osakesi) ja keemilisteks (mõjutavad vee keemilist koostist). Samuti jagunevad nad kasutustemperatuuri järgi: ainult külmale (kuni 45 oC) või üheaegselt külmale ja soojale veele.

Filtrites on vahetatavad, puhastatavad või isepuhastuvad padrunid. Vee maitseomaduste parandamiseks on söe- ja hõbedalisandiga filtrid, mis võtavad veelt kloori- ja rauamaitse. Kareda vee korral võib kasutada spetsiaalsete kemikaalidega filtreid või magnetseadmeid (ei tarbi elektrit ega kemikaale).

Osa filtreid on keemilise ja mehaanilise filtri kombineeritud variant, kus algul püütakse kinni tahked osakesed ja siis muudetakse vee keemilist koostist. On ka filtreid, mis eemaldavad veest raskemetalle ja teisi toksilisi ühendeid.

Filtrite valikul ja paigaldamisel tuleb kasutada spetsialistide abi. Eelnema peaks joogivee keemiline ja mikrobioloogiline uurimine, et kindlaks teha vee töötlemise eesmärk. Vahel võib tekkida ka vajadus joogivett pidevalt nakkusohu vältimiseks desinfitseerida. Selleks sobivad antibakteriaalsed filtrid või ultraviolettkiirtel põhinevad seadmed.

Vee kvaliteedi parandamise üks eeldus on veetorustiku hea tehniline seisund. Hoonesisestes veetorustikes on otstarbekas terastorude asemel kasutada vask-, PEX- ja kihtseintorustikke.

Kui vee pH tase on üle seitsme, siis vasktorudega probleeme pole. Esimesel paaril kuul eraldub küll vette vähesel määral vaske, kuid seejärel toru oksüdeerub seestpoolt ning tekkinud kilekiht ei lase enam vase osakestel vette eralduda. Eestis on vee pH tase keemiliselt töötlemata vee puhul alati üle seitsme.

Autor: Rein Rannamäe