Parandage finantstee!

Majanduskriisiis Argentinal on kaks võimalust. Must stsenaarium: riik katkestab võlgade tagasimaksmise, siseneb panganduskriisi ja devalveerib oma rahvusvaluuta, põhjustades ahelreaktsiooni kõigil maailma arenevatel turgudel. Positiivne stsenaarium: võlgade tasumine ei katke, ent vaid ränga kokkuhoiu hinnaga, majandustegevus väheneb, põhjustades tohutuid raskusi Argentina elanikele.

Kumb stsenaarium käivitub, pole selge, selge on üks: rahvusvaheline finantssüsteem pankrotistab keskmise sissetulekuga riike. Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud analoogseid olukordi Mehhikos, Brasiilias, Venezuelas, Koreas, Taimaal, Malaisias, Indoneesias, Filipiinidel, Venemaal ja Türgis. Juhul, kui midagi ei muutu, ei jää Argentina ses loetelus viimaseks.

Üldlevinud suhtumise põhjal vaadeldakse finantssüsteemi kui moraliteed: hädasolijad riigid peavad olema teinud midagi valesti ja pankrot on nende õiglane karistus. Argentinas, kireva finantsajalooga riigi puhul, on mainitud analoogia kasutamise kiusatus tavalisest tugevam. Kui praeguses olukorras Argentinale keegi laenu ei anna, tõugates riiki seeläbi majandusliku katastroofini, siis on see ? nagu seda seletavad Wall Streeti targad ? Argentina vastutustundetute poliitikute arutu kulutamise ja laenamise loogiline tagajärg.

Mis on tegelikult üks suur vale. Argentina ei ole pankroti äärel mitte sellepärast, et riik midagi halba korda oleks saatnud, vaid sellepärast, et investorid just pankrotti ootavadki. Majanduslangus riigis kestab kolmandat aastat, tööpuuduse tase on 15. Vaatamata kiusatusele väljuda majanduslangusest kulutamise suurendamisega moodustas Argentina eelmise aasta eelarve ülejääk SKTst 1, mis muutus totaalseks 2,4 suuruseks defitsiidiks kohe, kui juurde liideti kõik maksmisele kuuluvad laenuintressid. Riigivõla suurus moodustas 45 kogutoodangust.

Sarnased majandustulemused muudaks kadedusest roheliseks iga Euroopa rahandusministri. 2001.a Argentina finantsolukord halvenes, aga mitte seetõttu, nagu oleks valitsus kulutamisega tugevalt üle pingutanud. Majanduslangus vähendas maksulaekumisi, suurendades seeläbi defitsiiti, mis hirmutas omakorda investoreid, kes suurendasid seepeale kohe intressi määrasid, põhjustades omakorda veel suuremat defitsiiti. Enamus riike, mis peavad kulutama aastas dollarilaenude tagastamiseks 15 või enam, jõuavad varem või hiljem punkti, kus raha lõpeb otsa ja võlgade tasumine lõpetatakse. Just see on juhtumas Argentinas.

On kurb paradoks, et tänaseks ohvriks on just Argentina, sest viimased kümmekond aastat on see riik olnud finantsteoreetikute püüdlik õpilane. 1991.a lõpetas riik aastakümneid kestnud kõrge inflatsiooni, võttes tarvitusele valuutafondi. Wall Street rõkkas rõõmust. Siis, 1994-95.a, tuli ?Tequila? kriis, kui Mehhiko ei jõudnud enam toime tulla oma lühiajaliste laenude tasumisega. Sellest järeldasid mitmed rahvusvahelised finantsgurud, et õigem on pikaajaliste laenude andmine, sest see vähendab haavatavust. Seda Argentina ka tegi, pikendades oma riigivõla keskmist maksetähtaega. Järgmine löök oli Aasia kriis ja selle pisik haaras ka Argentinat. Aasias olid kohalikud pangad laene ebaperemehelikult andnud ja võtnud. Pankade tugevdamine vähendab haavatavust, järeldasid rahvusvahelised finantsgurud. Selle peale tõstis Argentina kohustusliku reservi suurust, rekapitaliseeris oma pangad ja soodustas neid avama välismaal krediidiliine ettenägematuteks olukordadeks.

Järgnesid Venemaa ja Brasiilia kriisid. Turu intressiväärtus tõusis lakke. Argentina majandus vajus üha sügavamale võlgadesse. Usaldatavuse suurendamiseks tuleb rahanduspoliitika ümber planeerida keskmistele tähtaegadele, leidsid eelnenu põhjal finantsgurud. Taas täitis Argentinat kõik ettekirjutused, võttes vastu raha konverteeritavuse seaduse.

Varisesid internetifirmad, Nasdaq kukkus ja kapitalivoog Ladina-Ameerikasse kuivas kokku. Argentina majanduskriis süvenes. Selles punktis sai gurude tarkus otsa.

Probleem on lihtne. Definitsiooni järgi ei jätku keskmise sissetulekuga riikidel kapitali. Rõhutades tuimalt sisekokkuhoiu moraalset väärtust on sellistel riikidel mõttekam arengu nimel välismaalt laenata. Seda tehes muutuvad nad rahvusvahelise kapitalituru tujude pantvangideks.

Kui mistahes põhjusel peaks muutuma probleemide põhjustaks riik X, dampivad börsimaaklerid selle väärtpaberid ja hakkavad spekuleerima börsil selle riigi valuutaga. Selle tulemusena kasvavad X riigis intressimäärad, aeglustub majanduskasv ja halveneb finantsolukord. Järjest raskemaks muutub laenude teenindamine ja valuuta kaitsmine. Sellest edasi kuni ettekuulutuse lõpliku täitumiseni on lühike samm.

Pärast Aasia kriisi panid Washingtoni targad tähele, et kui maanteel toimub üks avarii, on selles tavaliselt süüdi juht, aga kui samal maanteel satub avariisse enamik sõidukeid, peab viga olema tees. Nii USA kui teised G7 riigid oleksid võinud tegeleda maantee ümberehitamisega, aga ei.