Võtan tööd endiselt väga isiklikult

?Maailmapanga suures masinavärgis töötades olin lihtsalt väike mutrike. Eestis on iga inimese roll ja tööpanus märksa olulisemad,? selgitab hiigelorganisatsioonis Aafrika tervishoiuprogrammide finantspoolega tegelenud mees, eneseirooniline naeruvine näol, kodumaale naasmise tagamaid. Tulevikuperspektiividest rääkides muutub Tiivas kidakeelseks, kuna on enda sõnul saanud elult alati rohkem kui on julgenud loota.

Ei saa väita, et oleksin oma karjääri planeerinud. Ja jumal tänatud; elu on siiani pakkunud palju huvitavamaid väljakutseid, kui mina neid ette planeerida suutnud oleks. Nii võimalus Ameerikasse õppima minna ja Maailmapangas töötamine kui ka Eestisse tagasitulek on olnud kõik õnnelikud juhused. Ma julgen öelda, et mul on olnud päris palju õnne.

Edu saavutamisel on oluline leida tasakaal juhina suurte mõtete mõtlemise ja selle vahel, et firmas tuleb tegelda ka väikeste ning tegelikult mitte vähemtähtsate asjadega. Liiga palju ühele või teisele poole kaldudes kannatab nii enda kui ka terve organisatsiooni efektiivsus.

See, et läksin värskelt keskkooli lõpetanuna ja mõnikümmend dollarit taskus Ameerikasse alguses keskkooli, hiljem ülikooli õppima. Minu jaoks oli see hüpe iseseisvasse ellu. Samuti otsus 1998. aastal Eestisse tagasi kolida. Tegemist oli olulise sammuga, sest olin juba kaheksa aastat ära olnud ega teadnud kohalikust elust midagi.

Börsil tegutsemise algusaegadel oli mul raske mingeid ülesandeid teistele inimestele delegeerida. Tahtsin noorusliku uljaspäisusega liiga palju ise ära teha, sest tundus, et saan nendega kõige paremini hakkama. Tööpäevad venisid ikka väga pikaks. Õnneks olen hakanud pikapeale aru saama, et see ei ole efektiivne ega jätkusuutlik, kuigi võtan tööd endiselt väga isiklikult. Aga keegi on kunagi öelnud, et noorus on ainus pahe, mis aastatega möödub. Praeguseks usaldan teisi juba rohkem.

Ülikool annab inimesele vundamendi, kuhu midagi peale hakata ehitama. Elu- ja töökogemust ei asenda ükski ülikool, olgu haridus nii hea kui tahes. Tark inimene õpib teiste vigadest, mina olen loodetavasti võimeline õppima enda vigadest ja päris rumalad ei õpi kunagi.

Peamiselt oma kolleegidelt, nii eesti-kui ka välismaistelt. Vahel helistan Ameerikasse oma endistele õppejõududele, kellega olen pärast ülikooli lõppu suhtlema jäänud ja küsin mõnes küsimuses nende käest nõu.

Loodan, et olen tänaseks juba liiga vana, et uskuda nooruslikult, et olen ise kõige targem. Kogemustega inimesed, võtame näiteks kasvõi HEXi kolleegid, kellest mõnel on paarikümne aasta jagu kogemusi sellest vallast ? neilt on alati midagi õppida.

Ühtegi konkreetset inimest küll nimetada ei oska. Mind on rohkem mõjutanud raamatud. Eriti juhtimisalane kirjandus. Loen alati, kui mul pisut rohkem aega on.

Eesti mõistes makstakse mulle üsna korralikult. Samas, kui raha oleks mulle eesmärk omaette, siis poleks ma Maailmapangast üldse ära tulnud, sest teenisin seal juba mitu aastat tagasi rohkem kui nüüd.

Mitte sedavõrd olulised kui Eestis, sest Ameerika on nii geograafiliselt kui ka inimeste arvult hästi suur ja samas väljakujunenud ühiskond. Seal tuleb ülikiireid hüppeid karjääriredelil ette võrdlemisi harva. Enamasti kulgeb karjäär ikka kindlas rütmis nii, et vastutuse hulk kasvab koos vanusega. Muidugi on ka Ameerikas suhetest kasu, aga ainult nende abil positsiooni ei saavuta.

Arvan, et suurim erinevus peitub inimestes. Ameerikas räägitakse üksteisega rohkem, aga sageli on suhtlustasand pealiskaudne. Eestis tekivad inimestevahelised kontaktid raskemalt, aga need on tihti siiramad.

Otseselt takistuseks ehk mitte. Eestis on vist noorte juhtide proportsioon päris suur. Ka teati siinsetest oludest rohkem Soomes ja Rootsis ning oldi seetõttu väljakujunenud ühiskonna jaoks harjumatult noorte juhtidega juba harjutud. Mujal, näiteks Euroopa börsijuhtide kogunemistel, vaadati mind ikka vahel pisut pika pilguga, sest enamasti olid osalejad umbes 50ndates eluaastates. Ka minu Ameerika kolleegid ei uskunud algul, kui ütlesin, et lähen Eestisse börsi juhtima.

Ei oska midagi arvata. Elan päev korraga. Elu on näidanud, et kui midagi väga kindlalt ja pikalt ette planeerida, on lõpptulemus ikkagi loodetust erinev.

Aktsiate ostu ei saa päriselt võrrelda jäätise ostuga, et ?oli palav ilm, tuli isu ja ostsin?. Samas pole tegemist ka millegi tohutult keerulisega, millega tulevad toime ainult kõrghoonetesse peitunud, ülikonnastatud, suured ja hästi targad härrasmehed.

Autor: Edith Kiilmaa