Kapitaliturud hädas

Jeffrey D. Sachs 10. september 2001, 00:00

Kapitalismi toetavaks keskseks argumendiks on, et kapitaliturul suunatakse säästud efektiivselt kõige tulusamateks investeeringuteks. Samuti on globaalse kapitalismi üheks põhjenduseks, et globaalsel kapitaliturul paigutatakse säästud ükskõik kustkohast maailmas efektiivselt investeeringuteks mistahes kohta maailmas. Siiski pole globaalse rahaturu toimimine oma buumi ja allasööstuga, ebarealistlike aktsiate ja võlakirjade hindadega ning vahetuskurssidega viimasel ajal head muljet jätnud.

Kapitaliturg toimib hästi, kui investorid mõistavad eri investeeringute tulevasi kasumivooge ja suunavad seejärel säästud neist enim lubavasse. Legendaarne finantseerija Warren Buffett uuris tähelepanelikult ettevõtete pikaajalisi väljavaateid ja tegi suurel osal juhtumitel õige valiku. Paljud teised investorid seavad parimate pikaajaliste väljavaadete asemel siiski eesmärgiks lühiajalised investeeringud, millest nende arvates võiksid huvituda ka muud investorid. Kui on õnne, võib tulemus olla sama. Kuid liiga sageli liiguvad turud moehulluse ja pettekujutuse poole, kui pole tegu päris pettusega.

Hiljaaegu oleme näinud vähemalt nelja liiki viltuminekut. Esiteks paanika, tüüpiliseks juhtumiks investorite põgenemine Ida-Aasiast aastal 1997. Investorid jätsid selle piirkonna maha mitte sellepärast, et see oleks kokku varisemas, vaid sellepärast, et teised investorid põgenesid. Nagu meeletuks väljatormamiseks muutuv väljumine staadionilt, põhjustas finantspaanika ebaõnnestumisi paljude tasuvate investeeringute osas, kui laenud tagasi võeti.

Teiseks viltuminekuliigiks on mulli tekkimine, nagu see, mis lõhkes Jaapanis 1990 ja USA dot-com firmade osas möödunud aastal. Mull hakkab kujunema mõnede fundamentaalsete heade uudiste põhjal (Jaapani 1980ndate tootmisnäitajad või USA interneti-edu 1990ndatel). Neid uudiseid liialdatakse mõõdutundetult. Raha liigub eufooriliselt eelistatavatesse sektoritesse ning aktsiahinnad lendavad üles. Varased investorid teenivad varanduse, tuues teisi investoreid juurde. Lõpuks kaotavad hilisemad tulijad, ostes kallilt ja elades siis läbi oma investeeringute kokkuvarisemise.

Kolmandaks viltumineku liigiks on moraalne risk, kui investorid ei hooli investeeringu fundamentaalsest kasumlikkusest, sest nad loodavad valitsuse või IMF abile, kui midagi viltu läheb. 1998. a kandsid investorid raha Venemaale kokku mitte sellepärast, et see majandus oleks oma alustes tugev olnud, vaid olles kindlad, et Washington nad vajadusel päästab. Hiljuti hoidsid investorid riskantseid Argentina väärtpabereid, lootes et IMF annab uusi hädalaene.

Neljandat liiki viltuminekuga on tegu, kui investoritel pole tugisüsteemi vara pikaajalise väärtuse hindamiseks, nt teatud valuuta puhul. Nii mõjutavad vahetuskursse tihti sisutühjad poliitilised avaldused, nagu USA ?tugeva dollari poliitika?, mida tegelikult ei toeta USA valitsuse ega Föderaalreservi ettevõtmised. Selliselt võivad valuutakursid pikaks ajaks omandada ebarealistlikud väärtused või muutuda üleöö, isegi kui aluseks olevad tingimused suurt ei muutu.

Kogemustest ja majandusteooriast teame omajagu valuutakursside pikemaajaliste väärtuste kohta. Nii teame, et valuutade väärtused kalduvad pikema aja jooksul kohanduma, et taastuksid suuremate turgude hinnavahekorrad. Kui maailma kapitali vool USA aktsiaturule kergitab dollarit, muutes USA toodete hinnad kalliks võrreldes Euroopa toodetega, kaldub dollar nõrgenema, taastamaks varasemad hinnavahekorrad. Kui investorid seda meeles peaksid, siis kõigepealt ei pakuks nad dollari väärtust nii üles. Nad müüksid dollariväätpabereid ja ostaksid euroväärtpabereid, kui dollar tõuseb oma pikemaajalisest väärtusest liiga palju kõrgemale.

Mõne aasta jooksul on tõendusmaterjali, et dollar on euro suhtes liiga tugev. Lisaks on jeen liiga tugev nii dollari kui euro suhtes, aidates kaasa jätkuvale stagnatsioonile Jaapanis. Hiljutine dollari nõrgenemine oli ennustatav ja hilinenud. Kuid jeeni jätkuv tugevus on müstiline. Kuna Jaapani majandus on norus, peaks jeen olema palju nõrgem, pigem 140 jeeni dollari eest kui 120. Kuid viimasel ajal on jeen pigem tugevnenud, mis on alustingimuste seisukohalt seletamatu.

Kahjuks teravdab kõiki neid finantsvildakusi levinud professionaalsuse puudujääk investeerimispanganduses ja börsivahendajate hulgas. Liiga paljudel nn analüütikutel ei ole majanduse ja rahanduse alast haridust ning nad on pigem müügimehed kui analüütikud.

Vaatamata nendele hädadele, on kapitalipaigutused turu kaudu eelistatavad valituse kapitalipaigutustele, mis liidavad tihti asjatundmatusele poliitilised kaalutlused. Siiski ei pea me tegevusetult jääma rahaturgude ebastabiilsuse korduvateks ohvriteks. Abi oleks viiest reformist (vt tabel).

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing