Isiklik tragöödia varjutab majanduslikud mõjud

IBMi peakontor on New Yorgis, aga see jääb õnneks katastroofipiirkonnast eemale, firma president on saatnud välja teated, et peakorteriga probleeme pole. Firmal on väike kontor aga Lõuna-Manhattanil, sealse personali olukorrast ei tea me paraku praegugi midagi, pole selge, kas inimesed pääsesid õnnetusest või mitte.

Mul on raske näha, et siin midagi kellelegi võiks positiivset mõju avaldada. Igal juhul ei ole see selline signaal, mida maailmamajandusele oodati. Kui veel üleeile võis oodata-loota, et üldine majanduskonjunktuur aasta lõpu poole paraneb. Analüütikud on rääkinud sellest, et majanduse edasine areng sõltub sellest, kas inimesed oma isiklikku tarbimist piiravad, jätkavad senisel tasemel või suurendavad.

Ameerika turu osa selles on väga oluline. Ent olukorras, kus suured pilvelõhkujad kokku varisevad ja kümned tuhanded inimesed saavad surma, siis ma ei näe praegu küll mitte midagi sellist, mis paneks inimesi rohkem tarbima, pigem tõmmatakse praegu pidurid peale, igaks juhuks. Selles mõttes on USA katastroof väga negatiivne signaal. Ses mõttes võib Siim Kallast pea prohvetiks pidada, aga muidugi poleks keegi midagi sellist võinud ette näha. Samas võib-olla ei peaks rahandusministri ülesanne olema madala konjunktuuri propageerimine.

Aga mõeldes sellele isiklikule tragöödiale, mida New York praegu läbi elab, nendele kümnetele tuhandetele ohvritele ja nende omaste valule, siis õnnetuse majanduspool, selle mõjud ka maailmamajandusele tundub selle kõrval täiesti tühine. Olen käinud mitmeid kordi New Yorgis, ka Maailma Kaubanduskeskuses, ja kui eile teel tööle helistas mulle kolleeg ning katastroofisõnumi edasi ütles, kõlas see nagu science fiction, mida uskuda ei suutnud. Ja esiotsa ka siis mitte, kui nägin uudistesaatest pilvelõhkujaid koos inimestega põrmu varisevat. Poleks kunagi arvanud, et ka tõsielus tuleb kokku puutuda millegi nii kohutavaga.

See on sündmus, millele on raske hinnangut anda, eriti nüüd, mil sündmus värskelt silme ees. Ma kujutan ette, et meie lapsed mitmekümne aasta pärast õpivad ajalootunnis 11. septembrit kui päeva, mis muutis maailma.