Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üksjalg-oina ossi supp
Nii päris oina kui üksjalg-oina sahvrissepanekul oli viimaseks tärminiks mihklipäev. Seega ootas mihklipäeva ka metsast korjatud ühejalgne oinas.
Heal lapsel mitu nime ja hea vanasõna peidab mitut tähendust ? üksjalgadeks nimetati varem Eestimaal vähese maaga talumehi.
Viimaste elujärg ei võimaldanud talveks piisavalt liha varuda, kuid raskete välitööde juures oli igapäevane tugev toidus väga oluline. Niisiis oli seen, eriti just vaesema rahva jaoks, väärtuslik valkainerikas toit.
Küllap on vanarahvale teada olnud ka seente eriline toime meeste organismile. Eks vihja seente ergutavatele omadustele ka seesama üksjalg-oina jutt ...
Tänapäevalgi on seened valkude allikana ja organismi puhastajana kõrgelt hinnatud. Kahtlemata peavad need olema korjatud võimalikult saastamata loodusest. Turult ostes aga ei ole tihti teada, millises metsas need kasvanud on. Ise metsas seenil käies peab arvestama, et seened imevad kergesti ümbritsevast loodusest raskemetalle.
Talvise supi jaoks tuleb sissepandavat koguma hakata juba suve lõpus.
Korjamise vaev tasub end igati ära sumedatel sügis- ja talveõhtutel söögilaua taga istudes.