Viga, mida pole veel hilja parandada

Nii viletsat kaitsekõnet mädale asjale, nagu 19. septembri Äripäevas esitab vandeadvokaat Villu Kõve (vt. Põhjendatud kohustus ), võib kaitsja endale lubada ainult siis, kui ta teab ette, et asi on ?taskus?, et õiglast kohtumõistmist pole karta.

1. Tugevad õiguspoliitilised argumendid ja aktsionäri kaitse.

Aktsionärid vajavad Kõve sõnul kaitset kuritegelike juhatuste eest. Kusagil ega millegagi pole aga tõestatud, et kõigist äriühinguist just aktsiaseltside juhatused on kõige kuritegelikumad. Ega seda, et nad üldse on nii valdavalt kuritegelikud, et massiliste aktsiavarguste ärahoidmiseks tuleb kõigi aktsiaseltside (ka mittekurjategijaist koosnevate juhatustega) kõiki aktsionäre koormata rahaliselt tuntavate täiendavate kohustustega. Ja kas OÜ-de osanikud ei vaja kaitset kurjategijate eest? Viimastega tegelgu ikkagi politsei ja kohtud.

2. Aktsiaraamatu kannetel puudub aktsiate käibe seisukohalt õiguslik tähendus. Sellest kummalisest tähenduse puudumisest ei tea midagi dokumendiseaduslikkuse seatud valvurid ? notarid. Nad kontrollivad rahulikult nende tõestust vajavaid toiminguid sooritavate üldkoosolekute aktsionärikoosseise just neid tähenduseta kandeid sisaldavate raamatute järgi.

3. Maailmapraktika ja korrastav toime.

Eesti äriseadustik ei keela kasutada aktsiaseltsi väiksema ettevõtte majandamisel, pole vihjetki niisuguse tegevuse ebasoovitavusele ega ühtki sätet, mis kohustaks osalema avalikul väärtpaberiturul.

Paljude väikeettevõtete loojate valik on langenud aktsiaseltsi kasuks just neid äriseadustikust väljaloetavaid eeldusi arvestades, mitte hr Kõve ettekujutuse põhjal maailmapraktikast. Või tuleks lugeda m Soome maailmast väljaspool seisvaks? Seal majandatakse aktsiaseltsidena igasuguse suurusega ettevõtteid ja aktsiaseltsi avalikkusest, mis on vähemiku eritunnus, antakse teada vastava tähe lisamisega äriühingu liiginimetuse lühendile. Siin on ühtlasi selge vastus Kõve segaseks kirjeldatud küsimusele (millised on objektiivsed kriteeriumid registreerimiskohustuse osas vahetegemiseks) ? avalikke äriühinguid on mõtet avalikus registris pidada, teisi vaevalt.

4. Eelmises punktis öeldust järeldub, et mingit korralagedust püsiv aktsionäride koosseis ja sellest johtuv aktsiate madal käibetase seaduse järgi ei kujuta; jutt korrastavast toimest, kui seda pajatab oodatavalt seadusi tundev inimene, tekitab vaid imestust (nt miks peaks riiulipidaja riiulile külmutama 0,4 mln maksvaid tooteid, kui kliendid, põhiliselt ühekordsed kasutajad, nõuavad sealt vaid 10 korda odavamat kaupa?)

Lõpuks oleme jõudnud asja tuumani. Emotsionaalne tasand on siin tugevasti olemas. Kuid mitte seal, kus Kõve seda püüab halvustavalt kujutada. Emotsioon on siin usaldustunne, igasuguse äri olulisim vundamendikivi. Just usaldustunde äratamiseks äripartnerites on tuhanded Eesti väikeettevõtjad mitte just vähese vaevaga pannud ühingusse vähemalt 0,4miljonilise aktsiakapitali. Et ainus pilk ettevõtte nimele näitaks partnerile: see pole mingi Sidi pank Ernie? koomiksist, ühekordse take money and run operatsiooni vahend; siin on lootust ausaks äriks.

Ma ei taha totaalselt halvustada meie äriseadustikus sisalduvaid GmbH-de kloone, osaühinguid. Nähtavasti on 40000kroonise põhikapitaliga äriühingud meie vaestes oludes ka (väga väikest äri ajavatele) ausatele inimestele veel mõnda aega vajalikud, kuid nad kujutavad endast kahjuks liiga kättesaadavat võimalust arendada koostöös riiulifirmade tootjatega Sid?i pangandust. Ja piiratud vastutuse määraks on 40000 kr vähe.

Kas me ikka tõesti soovime, et rumala seaduse kirve alt pääsemiseks tuhanded miinus 18 aktsiaseltsid kujundaksid end ümber osaühinguteks, paljud seejuures end oluliselt, kümnekordselt dekapitaliseerides? See 18 on Tallinna börsil osalevate suurte avalike aktsiaseltside arv, seega väiksemate tõlgendamine marginaalsetena on tõsine viga. Viga, mida pole hilja parandada. Kildkonna huvi õhust endale head raha teha ei tohi viia kogu Eesti ärikliima halvenemisele.