Inimväärne töö tõstab firma konkurentsivõimet

Kaubandus-tööstuskoja (EKTK) korraldatud uuringu andmeil on ettevõtete tulu-maksusoodustus veidi suurendanud investeeringuid põhivarasse ja seeläbi on tõusnud nende konkurentsivõime. Siiski ei võimalda küsitluse tulemused teha põhjapanevaid järeldusi tulumaksusoodustuse tegelikust mõjust, sest investeeringute maht sõltub ka sellistest teguritest, nagu ootused majanduskeskkonna arengule ja nõudlusele, võime kaasata välisinvesteeringuid jne.

Ametiühingute seisukohalt on küsimus eelkõige ses, kas väidetavad investeeringud parandavad kuidagi ka töötaja olukorda ning tulumaksust vabanenud raha arvel luuakse uusi töökohti. ES Turu-uuringute ASi uuringu ?Kümme aastat Eesti taasiseseisvumisest? kohaselt möönab enamik elanikke riigi majandusedu, kuid pole rahul oma töökoha turvalisuse ega ravikindlustusega. Seega valitseb rahulolematus küsimustes, mis on põhimõttelise tähtsusega mitte ainult iga üksiku töötaja, vaid ka ühiskonna kui terviku jaoks.

Majanduse laiem eesmärk ei saagi olla vaid konkurentsivõime või produktiivsus kui asjad iseeneses. Kokkuvõttes peab kõik see tagama sotsiaalse heaolu. Investeeringud põhivarasse on pigem igapäevane paratamatus ettevõtjale, kes soovib konkurentsis püsida. Tulumaksusoodustus võib anda tõsise konkurentsieelise Eesti majandusele vaid tingimusel, kui vabanenud vahendid kasutatakse ära ka selleks, et muuta töö ettevõtetes inimväärseks.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) määratluses koosneb inimväärne töö sellistest elementidest, nagu head töötingimused, võimalus hoida tasakaalus töö ja pereelu, sugude ja põlvkondade võrdsed võimalused tööelus, elupõline õpe ja võimalus kaasa rääkida tööelu puudutavais küsimusis. Inimväärset tööd toetavad täielik tööhõive, töötajate õiguste tagamine tegelikkuses, sotsiaalkindlustuse olemasolu ning sisuline sotsiaaldialoog.

Sellisena on inimväärne töö kahtlemata kulukas, kuid kujutab endast ainuvõimalikku teed, et tagada areng. Investeeringud varasse annavad soovitud tulemuse vaid siis, kui vajalikud investeeringud on tehtud ka inimestesse. Just seetõttu räägitaksegi arenenud ühiskondades üha enam sotsiaalselt vastutustundlikest investeeringutest (SRI). Miinusteks, mida välisinvestorid Eesti puhul esile tõid, oli töötajate madal kvalifikatsioon ja tööviljakus. See näitab veelkord, mis laadi investeeringuid tuleks meil teha.

Eestis saab inimväärse töö regulatsioonist, s.t kohustusest teha sotsiaalselt vastutustundlikke investeeringuid, rääkida ainult seoses tööohutusega. Teistes tööelu valdkondades puudutab see täna vaid pisiasju. Ometi oleks ettevõtete vabastamine tulumaksust olnud suurepärane võimalus kokku leppida ses, et tööandjad investeerivad osa vahendeid töötajate koolitamisse, palgatõusu ja töötingimustesse. Kõik see läheb täna vägagi vaevaliselt, sõltudes eelkõige hädavajadusest ja alles siis ettevõtja teadlikkusest.

Sellest hoolimata tuleks järgmisel korral, kui hakatakse välja selgitama edukamaid ettevõtteid, ühe hindamiskriteeriumina arvestada sotsiaalset paketti ? milline on ettevõtte palgatase, kui palju kulutatakse töötajate koolitamiseks, kuidas võimaldatakse töötajatel kaasa rääkida tööelus, kui palju on ettevõttes loodud töökohti, kuidas käitub ettevõte töötajatega töösuhte lõpetamisel. Seega tuleks edaspidi välja selgitada ka kõige töötajatesõbralikumad ettevõtted. Nii saaks ka ühiskondlik arvamus mõjutada sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute tegemist.

Vajavad ju eesrindlikud tööandjad, kes tööelu ladusamaks korraldamiseks sõlmivad kollektiivlepinguid, konsulteerivad töötajate esindajatega ning suhtuvad tähelepanelikult töötajate probleemidesse, senisest märksa rohkem tähelepanu ja tunnustust. Kahjuks annab Eesti valitsus siin vaid halba eeskuju. Kas pole naiivne loota käitumist vastutustundliku tööandjana valitsuselt, kes viimaste suurte riigiettevõtete erastajatelt ei vaevunud ei koostama ega nõudma sotsiaalplaanide koostamist, et leevendada erastamisjärgselt paratamatult kerkivaid tööhõiveprobleeme.

Teatavasti valitseb Eestis viimastel aastatel kõrge tööpuudus. Ometi kiitis valitsus heaks Eesti Raudtee uute omanike äriplaani, mis näeb küll ette investeeringud veduritesse ja tsentraliseerimisse, kuid jätab ilma tööta 2000 inimest Lääne- ja Ida-Virumaal. Kas taoline suure hulga töökohtade kadumiseks tehtud investeering on sotsiaalselt vastutustundlik ja riigile vajalik?

Loodetavasti muutub arusaam, et inimväärne töö, sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud inimestesse annavad olulise konkurentsieelise, varsti valdavaks ka Eesti ühiskonnas ? nii nagu Prantsusmaal on iga ettevõtte jaoks auasi maksta kõrgemat palka, kui näeb ette tööandjate haruliidu ja ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivleping.