Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Fikseeritud tulususega võlakiri
Võlakirja väljaandja on laenuvõtja ning võlakirja ostja laenuandja. Võlakirjade vormis laenajateks võivad olla valitsused, kohalikud omavalitsused, organisatsioonid ja firmad. Võlakirju emiteeritakse, et saada raha näiteks eelarvepuudujäägi katmiseks, ehitada teid või finantseerida uute tehaste rajamist.
Kui võlakirjad emiteeritakse, määratakse võlakirjadele nimiväärtus ehk hind, mille eest laenuvõtja tulevikus kohustub kindlaksmääratud tähtajal võlakirjad välja ostma. Lisaks nimiväärtuse kindlaksmääramisele määrab emitent ehk võlakirjade emiteerija makstava intressi ehk kupongi suuruse ja võlakirjade tagasimaksmise tähtaja. Näiteks emiteeritakse 1000kroonise nimiväärtusega võlakirjad, mis maksavad 5 protsenti intressi aastas 10 aasta jooksul kuni lunastamiseni. Kui näiteks Tallinna linn emiteerib võlakirju, kohustub ta maksma tähtajaks tagasi laenu põhisumma pluss intressid. Kui osta võlakiri emissiooni käigus ja hoida seda kuni lunastamiseni, on täpselt teada, kui palju saab raha investeeringu pealt tagasi. Selle pärast nimetataksegi võlakirju fikseeritud tulususega instrumentideks.
Kuigi võlakirjad on hinnas vähem kõikuvad kui aktsiad, kannavad nad kaasas palju riske. Võlakirjadele nagu teistelegi investeerimisobjektidele avaldab mõju nõudlus ja pakkumine. Suurimat mõju võlakirjade hinnale avaldab intressimäärade muutus. Kui intressimäär tõuseb, siis võlakirja tulusus langeb ja vastupidi.
Võlakirja tulususest rääkides käib jutt tavaliselt tulususest lunastamiseni, mis näitab võlakirjade tulusust lunastamiseni viiduna aasta baasile.
Kui osta võlakiri nimihinnast odavamalt, on võlakirja tulusus võlakirja kupongist kõrgem, ja kui nimihinnast kõrgemalt, siis on tulusus kupongist väiksem.