Kogu potentsiaal läheb arengusse

Tartus on hästi tuntud punane telliskivimaja Vallikraavi tänavas, kus asuvad nii Wilde kohvik ja pubi kui ka Mattieseni raamatukauplus. Vähem teatakse, et maja kuulub hoopiski OÜ-le Greif, mille direktor Kalle Rannu peab renoveeritud trükikoja maja hästi realiseerunud äriplaaniks.

Samas rõhutab direktor, et Greifi põhitegevus on ikka raamatute trükkimine, mitte ruumide rentimine. H. Heidemanni nimelisest trükikojast välja kasvanud firma on aasta-aastalt arenenud tänu investeeringutele ning vastab oma uute köiteliinidega täna ka Euroopa standarditele, usub Rannu.

Ega ikka kursis olemata saa juhtida ? kas või vajalike investeeringute tõttu. Meie maja igapäevane funktsioneerimine sõltub ju masinatest ning kui ei näe seoseid, ei saa juhtida. Pean teadma, mida see masin teeb ja milline on tema võimsus. Samas ei pea ma ju tundma igat mikroskeemi selles masinas. Loomulikult tuleb end hoida kursis maailma uudistega trükinduses. Arvan, et nüüdseks olen tehnoloogias küllaltki kodus. Trükindusega on paljugi külgnevaid alasid seotud ? näitkeks infotehnoloogia. Ma ei saa kuidagi öelda, et olen trükiettevalmistuse poole peale teine Peeter Marvet, aga kompleksselt süsteemi haarata suudan.

Ei saa öelda, et oleks istunud pärast ülikooli laua taha maha ja plaanid paika pannud. Olen kuulanud isegi sellist seminari, kuid minu poolt küll sellist asja pole olnud. Tegelikult on vast nii, et kui olen juba midagi ette võtnud, ei tüdine sellest ära ? trükikoda areneb, firma tervikuna areneb. Pealegi ei oska ju kõike ette planeerida: kas tuleb omanike vahetusi, ühinemisi, laienemisi. Praegu kuulub Greif 80lise osalusega Eesti kodanikest eraisikutele, kirjastuste Ilmamaa ja Koolibri osalus on 10.

See on nii triviaalne küsimus: edu saavutamisel on tähtsaim see, et kahe kõrva vahel ikka midagi oleks. Ilma selleta võib ainult õnnemängija edu saavutada. Ja teine pool ka: peab olema suuteline oma tarkust rakendama.

Niisuguseid suuri õigeid või valesid otsuseid ei oskagi esile tuua. Võib-olla ehk renoveeritud trükikojahoone Vallikraavi 4 äriplaan on 95-liselt õnnestunud: erastamisagentuurile esitatud nägemusest läks kaks aastat mööda, kui plaan realiseerus. Mattieseni raamatupood ning Wilde kohvik ja pub on hästi tuntud nii Tartus kui ka väljaspool.

Eks see ole imago kujundamine. Samas on imago selline asi, mida ei saa äriplaani sisse kirjutada ning mis ei kujune ka iseenesest.

Miks lähevad lapsed kooli ja õpivad kogu elu? Muidugi on haridus ja haritus kaks erinevat asja.

On selline rahvusvaheline organisatsioon nagu JCI ehk Noorte Kommertskojad, mille esimene president ma Tartus olin. Läbi JCI olen käinud paljudel konverentsidel, kus on tipp-lektorid. Näiteks selle aasta novembris toimub maailmakongress Barcelonas, see on kindlasti koolituse tipp-üritus. Nendest olengi regulaarselt osa võtnud. Peale selle loen muidugi raamatuid ja neid saab kasvõi otse oma tsehhist.

Niivõrd-kuivõrd. Siis võiksime ju ajalugu kerida Mattieseni trükikojast ettepoolegi. Kahe sajandi jooksul on olnud üle kümne omaniku, mitmeid liitmisi ning reorganiseerimisi. OÜ Greif rentis 1992. aastal riigilt Tartu Trükikoja varad, millest 1996. aastal ostis osa renditud varadest välja. Juriidilises mõttes ei ole me kellegi õigusjärglased, aga need inimesed, kes töötasid Tartu Trükikojas, said hiljem meil tööd.

Väga raske öelda. Umbes 3-4 miljonit ühikut. Mõnel juhul on tegu õhukese vihikuga, teisel juhul paksu kõvaköitelise raamatuga.

Jah, viimased 5 aastat on tõusnud nii käive kui ka kasuminäitajad.

1996. aastast alates pole dividendipoegagi välja võetud ning kogu ettevõtte potentsiaal on suunatud arengusse, sest 1996. aastal riigilt saadud ettevõte ei olnud ei tehnoloogilises ega majanduslikus mõttes eriti tugev. Igal aastal oleme uuendanud tehnoloogiat, arendanud kinnisvara või tegelenud uute töötajate väljaõppega.

Autor: Õnne Pärl