Ühendriigid ründavad Powelli doktriini järgi

Vist mitte keegi ei tea sama hästi kui USA välisminister Colin Powell, kui laostav võib olla killustunud ja pikaleveninud partisanisõda. Selle kogemuse sai major Powell 30 aastat tagasi, teenides USA armees Vietnamis ja nähes vigu, mida ameeriklased seal sõdides tegid.

Vietnami sõja kogemuse põhjal töötas Powell välja põhimõtted, mis on nüüd oluline osa USA sõjalises strateegias. Sellel nn Powelli doktriinil on kaks reeglit: esiteks, USA ei kasuta oma armeejõudusid enne kui ohus on tema rahvuslikud huvid ja, teiseks, vastulöök peab olema massiivne ja ülekaalukas.

Nüüd on USA-l võimalus ja vajadus see doktriin uuesti päevakorda võtta. 11. septembril USAd tabanud terrorirünnakud mitte ainult ei ohustanud USA rahvuslikke huve, vaid kujutasid endast ka äärmiselt selget ja konkreetset ohtu tsiviliseeritud ühiskonnale. Riigisekretärina on Powell kohustatud andma vastulöök rahvusvahelisele terrorismile.

Oma tuleristsed sai Powelli doktriin 1991. aastal Lahesõja päevil kui Powell ise oli kindralstaabi ülemjuhataja. Et vältida Vietnami vigu panid ameeriklased Lahesõjas Iraagi vastu kiirelt ja otsustavalt kokku suure ja ülekaaluka koalitsiooniarmee. Kuveiti tunginud Iraagi armee seisis ühtäkki vastamisi vastasega, kelle kasutada olid massiivsed õhujõud ja sõjaline löögitugevus, tehnoloogiline üleolek, luurekvaliteet ja sihikindlus.

Sõja I etapp toimub Osama bin Ladeni ja tema terroriste mahitava Talibani asukohariigis Afganistanis. Mõnes mõttes meenutab see prussakate püüdmist, kus USA viib oma sõjalise ülekaalu abil riiki piiratud eriüksused, et nood terroristid nende peidupaikadest välja suitsetaksid. Oluliseks osaks selles tegevuses on USA ja koalitsioonijõudude massiivne tulejõud, tõhus luuretegevus ja sõjaline kõrgtehnoloogia.

See, kas I etapp on USA-le ja koalitsioonivägedele edukas sõltub sellest, kuidas neil õnnestub Afganistanis või mõnes naaberriigis kanda kinnitada ja luua kindel baas, millest luureandmetele toetudes eriüksuste abil terroristidele üllatuslööke anda ja seejärel uuesti baasi varjuda. Palju on räägitud sellest, kui edukad olid afgaanid Nõukogude armee vastu, kuid see võrdlus on siin kohatu kolmel põhjustel. Esiteks, siis aitas afgaanidel punavaenlasega võidelda massiline rahaline ja materiaalne toetus USAst, Pakistanist ja paljudest Lähis-Ida riikidest. Praegu kus ka Iraan hakkab Talibani tõrjuvalt suhtuma on viimane jäänud praktiliselt isolatsiooni.

Teiseks, Talibani kontrolli all on küll suurem osa riigist, kuid nende võim ei ole legitiimne ja seda saab Põhja-Afganistanis varjuv ametlik valitsus ära kasutada. Kolmandaks, lääneriigid on kahtlemata hästi õppinud tundma ja analüüsinud olukorda, mis viis Nõukogude armee lüüasaamisele ja teevad kõik, et mitte korrata samu vigu.

Sõja II etapp on suunatud nende riikide vastu, kus käib aktiivne terroristide mahitamine ja toimub terroristide varjamine, väljaõpe, finantseerimine ja varustamine. Siin pöörduvad pilgud taas Iraagi poole, mis on ammusest ajast toetanud rahvusvahelist terrorismi riiklikul tasandil. Sellisena võib II etapp kujuneda 1991. aasta Lahesõja korduseks, selle vahega, et nüüd toimub lõppvaatus juba Bagdadi tänavatel.

Sõja edukus sõltub paljuski kahest tegurist: kas USA-l õnnestub koguda enda taha piisavalt laiapõhjaline koalitsioon ja, teiseks, kas õnnestub I ja II etapp viia lõpule 3 kuni 5 aastaga, et vältida suurenevaid sisepinged koalitsiooni sees pikaleveninud sõja ja kasvavate sõjakulutuste tõttu.

Koalitsiooni kokkupanemiseks on käesoleva aeg ideaalne, sest praktiliselt kõik, kes koostasid Lahesõja koalitsiooni on praegu USA liidrite hulgas, nagu näiteks riigisekretär Colin Powell, kaitseminister siis ja nüüd Donald Rumsfeld ja asepresident Richard Cheney.

Ärme unustame, et 11. septembri rünnakus kaotasid elu peaaegu 70 riigi kodanikud, mis teeb tegelikuks rünnakuobjektiks globaalse julgeoleku. Samamoodi ei tohi unustada, et terrorismivastase koalitsiooni vastulöök ei ole suunatud islami vastu, vaid mõne tuhande äärmusliku terroristi vastu. See mis toimus 11. septembril oli rünnak tsivilisatsiooni vastu ja tsivilisatsioon väärib, et selle eest võidelda. Isegi siis kui see võitlus saab olema pikk ja raske.

___________________________________________