Sõda on igal juhul ja alati kõige halvem tee

On selge, et tänane maailm ei või lubada, et mõnes riigis spetsiaalselt terroriste koolitatakse, et nende abil teiste riikide tsiviilelanikkonda rünnata. Kuritegevusel pole kodumaad, see liigub sinna, kus soodsa kasvupinnase leiab. Küsimus on, kas on võimalik praegu alustatud operatsioonidega Afganistanis võimule aidata rahvusvahelise avalikkuse suhtes avatum valitsus, kas suudetakse konflikti laienemist takistada.

Oleks kena olla veendunud, et õhurünnakutega suudetakse Talebani manööverdamisvõime paralüseerida, Et võimu võtavad vähemagressiivsed klannivürstid, riigipeaks naaseb Itaalia kohvikuis aega viitev 82aastane kuningas ja riik võtab suuna demokraatlikule arengule.

Lapsik oleks kujutada stseeni, kus valehabemetega Stirlitzid eri kontinentidelt kohtuvad kooskõlastamaks provokatsiooni, millega ühelt poolt terrorirünnakutega panna demokraatlike valitsusi eraldama miljardeid jälitustegevuseks, teisalt muuta lihtrahvale usutavamaks autoritaarsete riikide ideoloogiaid.

Reaalne oleks aga stsenaarium, kus sõjardite ringkonnad Afganistanis, tundes, et neid aegamisi kõrvale tõrjutakse, valmistavad ette massimõrva. Eesmärk just nimelt relvakonflikt, sõda. Sel juhul oleks ju nende eesmärk saavutatud! Niisuguse lähenemise korral tekib paratamatult küsimus, kas teine pool on teinud kõik sõja ärahoidmiseks?

Afganistanilt on nõutud Talebani-valitsuse likvideerimist, niisiis 50000liikmelise võitlusorganisatsiooni võimult tagasiastumist. Selge, et see pole võimalik.

Rünnakud algasid kahtlaselt kiiresti pärast seda, kui Taleban teatas nõusolekust anda bin Laden kohtu alla ka välismaal, tingimusel, et tegu oleks islami kohtuga. Islami kultuuripiirkonnas jätab niisugune tegutsemisrütm mulje püüdlusest sõjalisele konfliktile. Arenguperspektiivi muudab halvemaks fakt, et USA president on varem olnud bin Ladenite perekonnaga lähedastes ärisuhetes. Võidakse öelda, et Bush peab jahti inimesele, kes tema minevikust midagi liigset teada võib? See ei tundu meie laiuskraadil usutav, kuid praegu omab tähendust see, kas seda usuvad vaestest tingimustest pärit õpilased ?islami koolis?, mis Talebani-tüüpi organisatsioonide kasvulavaks on.

Aeg töötab praegu õhurünnakuid alustanud osapoole kahjuks ning kui umbes kuu ajaga seatud eesmärke ei saavutata, järgneb pikaajaline ning perspektiivitu konflikt, mis vaid sõjardeid nuumab, ausate inimeste vabadusi kogu maailmas aga piirab. Terroristideks võime me äärmuslikke islamisõdureid siin küll nimetada, kuid pommitamise teel neid endid selles ei veena. Sõda ei peeta ainult tiibrakettidega, neist rohkem kaalub võitlusvaim, nii enda kui vastase oma. Siin on edu Afganistanis baseeruvate ?väljakutsujate? poolele jäänud.