Maksusoodustuse piiranguks 117 000 krooni?

Täna pole lihtne ühe miljoni krooni eest korralikku maja osta, selleks tuleb lauale panna ehk kaks korda suurem summa. Panga abil ostu rahastades kujuneb siis kodulaenu esimeste aastate intressikuluks suurusjärgus 120 000 krooni. Mõtleme nüüd võimaluse peale, et uut kodu tahab endale soetada üksikema. Tema eelarve on niigi pingeline, kuivõrd hiljuti sai otsustatud pika aja jooksul kogutud 300 000 krooniga toetada lapse õpinguid tunnustatud välisülikoolis. Teame, et tulevikule mõtleva inimesena on üksikema ka säästnud keskmiselt 75 000 krooni aastas, investeerides pensionikindlustusse.

Kust võtab nüüd riik, kes seni on nii majalaenu, koolitust kui kindlustust maksusoodustustega toetanud, jultumuse süsteemi pahupidi pööramiseks? Maksustatavast tulust tehtavate mahaarvamiste piirina tundub valitsuse ettepanek 50 000 krooni naeruväärselt väike summa. See peaks olema vähemalt 117 000, et katta kodulaenugi intressid! Õigem oleks üldse mitte piirata. Miks peaks riik karistama tärkavat keskklassi?

On täiesti mõistetav, et inimesed ei ole õnnelikud, kui nende soodustusi vähendatakse. Samuti ei ole vastavate ettepanekute tegemine lihtne valitsusele, kes võib taolisel puhul juba ette arvestada ulatusliku pahameeletormiga nende poolt, keda otsus puudutab. Miks siis rahandusministeerium ikkagi tegi ettepaneku maksusoodustuste vähendamiseks, kui selle mõju riigieelarvele pole kuigi suur ning seegi avaldub alles aastal 2003?

Maksusoodustused on üks riikliku toetuse liik, nagu ka töötu abiraha ja toimetulekutoetus. Inimestele, kes on aasta jooksul teinud kulutusi, mida riik mingil põhjusel eriti tänuväärseiks peab, saavad selle eest toetust summas 26 eelmisel aastal tehtud taoliste kulutuste mahust.

Üldise maksukoormuse võimalikult madalal hoidmiseks peaks riik vältima liigsete toetuste maksmist ? nende finantseerimiseks tuleb ju teise käega makse koguda. Pidades madalaid makse kasulikuks nähtuseks, oleks õige, kui toetused läheksid vaid inimestele, kes ilma nendeta tõesti toime ei tule. Selle loogika kohaselt tuleks üldse igasugused tulumaksusoodustused kaotada, nii nagu seda väga õigesti ütles Eesti Maksumaksjate Liit. Rahandusministeerium tunnistab: niivõrd radikaalse ideega ei söandanud me lihtsalt välja tulla.

Vaadates statistikat, on selgelt näha, et täna saavad riigilt maksusoodustuse kaudu toetust inimesed, kes seda kindlasti ei vaja. Pidades küll väga halvaks mõtteks astmelise tulumaksu kehtestamist, ei toeta ministeerium ka regressiivse tulumaksu põhimõtet. Teisisõnu ? tänane olukord, kus väga suurte sissetulekutega inimesed on soodustusi nautides suutnud enda jaoks tegeliku maksumäära viia nullilähedaseks, ei tundu päris kohane.

Valitsuse ettepanek mahaarvamiste piiramiseks ei puuduta üksnes ekstreemsemaid juhtumeid, kuid siiski tänase seisuga vaid ligi 7000 maksumaksjat ehk 0,5 Eesti elanikkonnast. Juba paari aasta pärast puudutaks aga piirangute jõustamine valusalt palju rohkemaid, sest mahaarvamiste maht kasvab tänu supersoodustustele aastatega väga suure hooga.

Me ei üritagi väita, et 50 000 krooni oleks tuletatud, kasutades väga põhjalikke demograafilisi uuringuid ja logaritme. Igaühel on optimaalse piiri kohta oma seisukoht. Rahandusministeerium lähtus sellest, et soodustus kataks keskmise elumaja ostuks võetud laenu intressimaksed kahe täiskasvanuga perekonna jaoks. Kirjeldatud väljaminekutega üksikema toetus aga tõesti väheneks ning võimalik, et tal tuleb pere-eelarvet mõnevõrra ümber vaadata. Tegu on aga väga heal majanduslikul järjel inimesega, kes kindlasti saab hakkama ja ehk mõistab ka meie argumente.

Mina liiga palju ei muretse, kui riigikogu ministeeriumi ettepanekut ei toeta. Mul läheb hästi ja arvan, et järjest paremini. Ning varsti võiks ehk ka maja ehitusega alustada. On meeldiv, kui rikas riik mind seejuures toetada soovib. Valitsus siiski arvas, et Eestis on inimesi, kes abi enam vajavad.