Istmepõhja surutud

Jürg Samel 26. oktoober 2001, 00:00

Tuning võib kanda mitut eesmärki ? hea kiirendus, kiire sõit kurvilisel teel või lihtsalt lahe välimus. Tegu ei pea tingimata olema tipptasemel võistlusautodega, piisab ka väiksematest muudatustest. Kuid ümberehitusel peab tahes-tahtmata lähtuma kindlast eesmärgist ? kas suur võimsus, hea juhitavus, need mõlemad või visuaalne efekt.

Võimsate kiirendusautode juures ei saa ?ameeriklastest? üle ega ümber. Ameerika autode puhul on hobujõudude ja kulutatud kroonide suhe igal juhul soodsaim. Kui autot ka igapäevaselt edasi kasutada, pole ilmselt mõtet mootorit 7-liitrise big-block?i (nii nimetatakse mootorit mahuga alates 6,6 liitrist) vastu vahetada või kompressorit peale keerata.

Samas on võimalik üht-teist saavutada ka lihtsa väljalaske ümberehitamise ning näiteks nitro lisamisega. Nitroseade, mis lisab lühiajalisteks kiirendusteks tänavaauto võimsusele tavaliselt 30?50 protsenti, maksab 14 000?15 000 krooni, mis pole tuning-osade üldist hinda arvestades sugugi kallis.

Nitroseadme tööpõhimõte on lihtne ? mootorisse pihustatud N2O laguneb kuumuses lämmastikuks ning hapnikuks. Vabanenud hapnik aitab põletada täiendava koguse kütust. Olulise täiendusena on küttesegu ka jahedam, sest N2O temperatuur on pihustitest väljumisel -71°C. Naerugaas asub pakiruumis kümnenaelases (4,56 kg) balloonis, sellisest balloonitäiest jätkub kaheksaks kuni kümneks veerandmiiliseks kiirenduseks. Pudeli täitmine maksab 850 krooni.

Veerand miili ehk ca 400 meetrit on kiirendusvõistluste tavapärane distants. Aeg, mis selle läbimiseks kulub, on kiirendusauto peamiseks iseloomustajaks ? ten-second-car?id on olulised tegelased ka praegu kinodes jooksvas kiirendusfilmis ?Kiired ja vihased?.

Peale suure ja potentsiaalirikka mootori on Ameerika autode eeliseks ka suuri koormusi taluv automaatkäigukast ning tugeva varuga tehtud jõuülekanne. Nende komponentide pealt saab juba mitmeid tuhandeid kroone kokku hoida. Kui aga tahta võistlusautot, on võimalused peaaegu piiramatud, õigemini piirab neid üksnes omaniku rahakott. Seejuures tuleb arvestada Eesti seadustega ning põhjalikumaks ümberehituseks peab ARKist taotlema vastava loa.

Väikese ettekujutuse kiirendusauto võimalustest annab Ameerika autode varuosade poe Top Parts müüja Lauri Kuriksi 1982. aasta Chevrolet Camaro, mida on mõne aasta vältel sihikindlalt võistlusautoks arendatud. Olulisemate muudatustena peab mainima mootorivahetust ? tehasest 5-liitrisena väljunud auto on nüüdseks 7,5-liitrise mootoriga ? ning nitroseadet, mis esialgu on proovi mõttes seadistatud ?konservatiivse? 100 lisahobujõu peale 250 võimalikust.

Lisaks on ümber vahetatud väljalase ja suurem osa kapotialuseid vidinaid ning muudetud automaatkäigukast täismanuaalseks. Tulemuseks on vähemalt 500 hobujõudu. 4. augusti Raadi kiirendusvõistlusel kulus veerand miili läbimiseks 12,4 sekundit (lõppkiirus fini?ijoonel 187 km/h), mis andis teise koha. Soomest, Kiikala Burnout Partylt tõi Kuriksi meeskond sel aastal Eestisse ka esimese auhinna välismaiselt kiirendusvõistluselt.

Kuna selline auto ei saa kunagi valmis, on ka Kuriksil kindel plaan Camarot edasi arendada, silme ees seisab 800 hobujõudu ja 10 sekundi piiri alistamine. ?Tegelikult tuleb Camaro eelis välja alles siis, kui ajad lähevad alla üheksa sekundi,? mainib Kuriks muuseas.

Ehkki seda autot igapäevase sõiduvahendina ei kasutata, sest performance-osi pole mõtet niisama kulutada, võiks seda kütusekulu poolest peaaegu teha ? maanteel kulub 18 liitrit sajale kilomeetrile, mis võimsust arvestades polegi kuigi palju.

Kui peamiseks eesmärgiks pole võimsad kiirendused sirgetel, vaid nauditav sõit käänulisel metsateel (ja miks mitte ka ringrajal), tuleb pilk pöörata Euroopa või Jaapani autode poole. 2?3-liitrisest mootorist on hea tahtmise (ning paksu rahakoti) korral küll võimalik tuhatkond hobujõudu välja pigistada, kuid nende kergete autode peamine eelis seisneb heas juhitavuses ja võimsates pidurites, mitte toores jõus.

Võimsuse suurendamise põhivõtted on Euroopa ja Jaapani päritolu autode puhul samad. Alustada võiks taas sisse- ja väljalaske modifitseerimisest. Mootorivahetus pole siin kuigi tavaline. Pigem proovitakse olemasolevat veidi suuremaks puurida või kasutatakse ülelaadimist (s.o turbot või kompressorit).

Kui asi juba nii kaugele on läinud, tuleb sissepritsega autodel kindlasti vahetada ka mootori tööd juhtiv chip ehk ECU ehk aju. See on pisike suurte ülesannetega kiip, mis juhib automaatkäigukasti tööd, mootori sissepritset ja mõnel juhul turborõhku.

Auto stabiilsust kurvides saab parandada sõiduki kaalu vähendamisega, ekstreemsemal juhul eemaldatakse autost kõik, mis pole otseselt juhtimisega seotud ning mida ARK ei nõua. Kerguse huvides ja parema juhitavuse nimel on eelistatud manuaalkäigukast. Modifitseeritud piduritest ja vedrustusest on samuti abi just käänulisel teel.

Võrreldes Põhjamaadega on autode tuning Eestis esialgu veel lapsekingades. Pigem on tegu üksikute entusiastide hobi kui tõsise äriga ? enamik tuning?uga tegelevaid firmasid pakub valuvelgi ning spoilereid, kapoti all enamasti tarkus lõpeb. USA päritolu autode ning USAs müüdavate Jaapani autode puhul saab abi Top Partsist. Euroopa autode omanikke aitab nt Kavor.

Loomulikult on võimalik ise internetist infot otsida, kuid nullist alustades kulub vajalike teadmiste ja õigete osade leidmisele kuid.

Hoiatuseks võib lisada, et kui tuunimispisik võimust võtab, pole rahale rakenduse leidmine probleem ? auto võtab kõik.

Lauri Kuriksi auto
     -  mark ja mudel: 1982 Chevrolet Camaro Z28
     -  mootor: 1987 Big-Block Chevrolet (OHV V8, 4-bolt)
     -  töömaht: 461 cid (7554 cm3)
     -  võimsus: üle 500 hj
     -  käigukast: TH-400
     -  tühimass: 1600 kg
     -  kiirus: 220+ km/h (pöördepiiraja) (6000+ p/min)
0?100 km/h: 4,0 s
0?160 km/h: ca 9 s
¼ miili: ca 12,4 s
(lõppkiirus 187,5 km/h)

Kasulikud lingid

Mootorisse pihustatud lämmastikdioksiid laguneb kuumuses lämmastikuks ning hapnikuks. Vabanenud hapnik aitab põletada täiendava koguse kütust. Olulise täiendusena on küttesegu ka jahedam, sest N2O temperatuur on pihustitest väljumisel -71 °C.

Naerugaas asub pakiruumis kümnenaelases (4,56 kg) balloonis, sellisest balloonitäiest jätkub kaheksaks kuni kümneks veerandmiiliseks kiirenduseks.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing