Ravikindlustus ja maksukoormuse tõus

Teisipäeval oli vabariigi valitsuse istungi päevakorras ravikindlustuse seaduse eelnõu. Sama päeva ajalehtedest võis erinevas vormis lugeda sotsiaalministri arutlusi raviteenuste kvaliteedi, hulga ja selle eest tasumisele kuuluva maksu osas. Tööandjatele antakse järjest ühemõttelisemalt mõista, et sotsiaalmaksu praegune määr on tõenäoliselt ajutise iseloomuga nähtus. Teisisõnu, ravikindlustuse süsteem seisab tavapärase ülesande ees, kust leida lisaraha kasvavate kulutuste hüvitamiseks.

Kogu teema pole iseenesest uus - tohtrite seiskohtadest rahva tervise edendamisest ning selle hüvitamise ebapiisavusest võib erinevate meediate vahendusel osa saada ülepäeviti. Sotsiaalministri ähvardust maksukoormuse tõstmiseks tuleb võtta aga tõsiselt. Madal maksukoormus pole Eestis ammugi enam ?püha lehm?.

Maailma mastaabis pole vastavas probleemistikus midagi uut. Enamus sotsiaalkindlustuse süsteeme tegeleb tasakaalupunkti otsimisega ? kuhu tõmmata piir pakutava teenuse hulga, kvaliteedi ning selle eest makstava raha vahel. Et enamus sotsiaalkindlustuse süsteeme on paraku solidaarsed, sõltub valiku tegemine suuresti poliitilistest prioriteetidest: vasakpoolsed riigid (sh enamik Ida-Euroopa omi) valivad tavaliselt kasvavate kulutuste vormi, parempoolse ilmakorraldusega riigid (eeskätt USA) üritavad ravikindlustuses tutvustada erasektori rolli ning jätta valikuvõimalus inimestele.

Eestis viivad vastavasisulist dialoogi läbi ühelt poolt arstid ja poliitikud, teiselt poolt aga tööandjad. Diskussiooni ei ole kaasatud kindlustatud (töötajad, pensionärid jne), kuna seaduse kohaselt maksavad vastavaid makse tööandjad.

Kuigi ettevõtjate arvates tuleks tavapäraselt suurendada efektiivsust ning vähendada kulutusi, ei ole raviteenuste hulka võimalik siiski vähendada alla teatava kriitilise piiri. Teenuste kunstlik väljaarvamine kindlustussüsteemist võib osutuda ajutiseks lahenduseks. Suure tõenäosusega seisaksime raviteenuste vähendamisel maksukoormuse tõusu ees kui mitte homme, siis kindlasti mõnel muul päeval enne valimisi. Põhjus, miks ravikindlustuse defitsiit Eestis kasvab, peitub ühest küljest madalas sissetulekute tasemes, mis ei suuda üleval pidada kallitele ravimitele ja meditsiinitehnikale tehtavaid kulutusi. Teisest küljest väheneb pidevalt nende isikute hulk, kelle töötasult arvestatavate maksude arvelt ühiskonda üleval peetakse: 350 000 erasektori töötajat peavad oma palgast üleval pidama 1,3 miljonit elanikku. Eestis armastatakse tihti rääkida Põhjamaade sotsiaaldemokraatlikust majandusmudelist, mis on aidanud põhjarahvastel suurendada oma konkurentsivõimet ka nende riikide ees, kes muidu harrastavad parempoolset poliitikat.

Suured erinevused maksukoormuse osas ei vasta tõele vähemalt selles osas, mida nähakse ette sotsiaalsete kulutuste katteks. Nii Eestis kui Rootsis ulatub tööandja makstav sotsiaalmaksu määr 25%-ni kõigist tööjõukuludest (mitte segamini ajada brutopalgaga). Kohustuslikku pensionikindlustusse hakkavad eestlased palgast maksma 2%; Rootsi töötaja maksab pensionikindlustusse 6%. Üldjoontes toimub tööjõu maksmine sotsiaalkulutuste katteks peaaegu võrdsetes määrades.

Põhimõtteliselt võib toetada ideed suurendada ravikindlustuse defitsiidi vähendamiseks sotsiaalmaksu. Ilmselt soovivad kvaliteetset arstiabi kõik maksumaksjad. Eesti maksukoormust hinnatakse 36%-le sisemajanduse kogutoodangust, mis kuulub enamuse OECD Euroopa riikidega ühte suurusjärku; tervishoiusektorile kulutatakse meil aga peaaegu kolmandiku võrra vähem.

Seega eeldab otsus tervishoiusüsteemi lisafinantseerimiseks valikute tegemist maksude omavahelise proportsiooni, mitte aga nende suurendamise osas, ehk teisisõnu: sotsiaalmaksu võib tõsta, kui saavutatakse kokkuhoid (loe: muude maksude vähendamise) avalikus sektoris ning riigi üldistes kulutustes.

Samuti tuleks diskussiooni kaasata isikud, kes tegelikult raviteenuse kvaliteedist huvitatud on. Selleks peaksid sotsiaalmaksu maksjad tööandjate asemel olema töötajad.