Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Suurem neelab väiksema alla
Ainuke, mille üle võiks diskuteerida lähtuvalt kultuuriministeeriumi ideest liita Draamateater ja Vanalinnastuudio, on majanduslik aspekt: kas kahe teatri kokkuviimine annab majanduslikku kokkuhoidu ? üks raamatupidamine, ühed töökojad, üks administratsioon? Majanduslikult on teatrites viimase aasta jooksul langus, sellest lähtuvalt ilmselt ka teatrite liitmise idee tekkis.
Mina aga ei näe Draamateatri ja Vanalinnastuudio kokkupanekus midagi head. Elu näitab seda, et suurem neelab väiksema alla. Paari aasta pärast pole Vanalinnastuudio teatrit enam olemas. Seepärast olen ma selle idee vastu. Olen selle poolt, et leida lahendusi, kuidas parandada ühe või teise teatri tööd ? see on kultuuriministeeriumi kompetents. Ja lõpuks otsustavad selle teatrijuhid, mina olen siin teatris ainult lavastaja. Teatri endise juhi ja asutajana tahaks, et Vanalinnastuudio säiliks teatrina.
Meil on kaks omanäolist trupp. Me ei hakka Draamateatri repertuaari mängima, nemad ei hakka meie estraadietendusi ega meelelahutuslikke komöödiad mängima. Võib-olla on Draamateatril veel üht saali vaja. Võib-olla näeb kultuuriministeerium meie majanduslikke probleeme. See on mõtlemapanev. Teater on uue juhtkonnaga töötanud vaid aasta, lõplikke järeldusi teha on veel vara. Teatrit tõstetakse, kui ta on n-ö vajunud 3?4 aastat. Praegu ma midagi katastroofilist ei näe.
Kui ministeerium läheb liitmise peale, peab kuskil olema selline klausel, et Vanalinnastuudio kui teatri märk, trupp, repertuaaripoliitika ja ruumid säilivad. Muidu sööb suurem väiksema ära. Mille nimel nad peaksid seda säilitama ? austusest minu vastu või?
Autor: Eino Baskin