Kaubanduse kasvul piir ees

Viimase nelja aasta jooksul on Eestisse lisandunud keskmiselt 20 kaubanduspinda aastas. Kuna uute kaubanduskeskuste rajamise hoog ei paista raugevat, paistab selline tegutsemine majanduse praeguse arengu valguses suhteliselt külmavereline.

Kaubanduspindade juurdekasvu toidab oluline välisinvesteeringute vool. 1994?2000 tuli ainuüksi väljastpoolt Eesti kaubandusse aastas ligi 700 miljonit krooni. See on aidanud kaasa Eesti kaubandusturu läänelikumaks muutumisele ja on sarnane protsessidega, mis on toimunud teistes edukamais Kesk-Euroopa riikides.

Mõistagi on see tarbijale meelepärane. Seda kinnitab ka tarbijate ostuharjumuste muutumine. Uued keskused on meelitanud enda juurde olulise osa turgude kliente. Emori uuringu kohaselt ostis 1999 turgudel põhikaupu 52 tallinlastest, tänavu juunis oli Ariko uurimuse järgi turgudele truuks jäänud veel 37. See on ka põhjus, miks selgelt mõõdetav jaekaubandus on viimaseil aastail võitnud oluliselt lisakäivet.

Kasv on jätkunud kiirelt ka sel aastal, seda isegi eratarbimise suhteliselt tagasihoidliku edenemise valguses. Nii kasvas Eesti jaeturg aasta esimesel poolel aastataguse perioodiga võrreldes 20 eratarbimise 9 vastu. Samas ei ole kasv ka liigselt muljetavaldav, sest tarbimist on mõjutanud nii inflatsiooniline keskkond, mille tipp jäi aasta teise kvartalisse, kui ka tänavu oluliselt, lausa kordades kasvanud tarbimislaenude ja -faktooringute maht.

Kaubandus lähtub põhimõttest ? kasva või sind neelatakse. Kui oluline osa jaekaubanduse käibekasvust on võidetud turgudelt, siis suuremad parandavad oma positsioone omakorda väiksemate arvel. Meenutades 20-list käibekasvu jaekaubanduses tervikuna, on veel muljetavaldavam kolmandikku jaeturust hõlmava Kaupmeeste Liidu liikmete 27-line käibekasv esimesel poolaastal.

Kaubanduskettide kontseptsioon on oma skaalaefekti ja sellest tuleneva suurema efektiivsuse tõttu teinud ilma ning võitnud turuosa pea kõikjal maailmas.

Sama efekt on täheldatav ka Eestis. Kuna viimaste aastate suur kaubanduspindade juurdekasv viinud efektiivsuse vähenemiseni, eelkõige käibe languseni ruutmeetri kohta, avaldab see survet nõrgema kapitalibaasiga ning ebaefektiivsemalt juhitud kaubandusettevõtetele. Ning ehkki löögi alla võivad sattuda ettevõtted olenemata oma suurusest, on kaubanduses oluliseks kriteeriumiks suuruse küsimus.

Üksikkaupluse ja kaubandusketi efektiivsuse vahel valitsevad olulised käärid. Kui jaekaubanduse keskmine käive jäi mullu suurusjärku 2450 kr/m2, siis üksikkauplusel oli see ca 2000 ja kaubandusketil 4400 kr kuus. Mida suurem oled, seda tugevamat survet on võimalik avaldada tootjatele ja vahendajatele, seda suurem on tõenäosus, et efektiivsus tervikuna ei lange või ei vähene oluliselt. Kokkuvõttes on see suurenevas konkurentsivõitluses püsimajäämiseks oluline tingimus.

Eesti väiksust arvestades on selge, et ühes kindlas sektoris on ruumi vaid paarile suuremale tegijale. Ometi valitseb Eestis kaubanduses oluliselt suurem konkurents kui paljudes teistes riikides. Kesk-Euroopas valitsevad 3 suuremat jaekaubandusettevõtet umbkaudu 50?60 turust, Soomes ja Norras on see näitaja üle 75 ning Rootsis koguni 95. Seepärast võib hinnata, et hiljemalt 5 aasta pärast jõuab ka Eesti olukorrani, kus suurem osa jaeturust on jagatud paari suurema tegija vahel, seda kõigis olulisemates jaekaubanduse sektorites. Kuid selline areng tähendaks kaotajate arvu olulist suurenemist vahepealsel perioodil.

Majanduse üldine areng määrab ka kaubanduse edukuse. Uusi kaubanduskeskusi arendades poleks rumal meenutada, et kaubandus saab vajalikku hapnikku eelkõige üldmajanduse dünaamikast. Korrelatsioon kaubanduse reaalkasvu ning Eesti SKT vahel aastail 1996?2000 oli 0.8. Muljetavaldav side. Ometi ei näi uute kaubanduskeskuste juurdekasv pidurduvat. Hoolimata sellest, et lisaks efektiivsuse vähenemisele kaubanduses tervikuna on oluliselt halvenenud tarbijate kindlustunne tuleviku suhtes.

Seepärast võib olla enam kui kindel, et majanduse jahtudes jaekaubanduse olukord pingestub. Esialgu võidab tarbija.