Müütiline hinnatõus

Kui Eestis toimub rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumise suhtes, saab paljudel inimestel otsustamisel määravaks, kuidas nad kujutavad ette igapäevase elu muutumist, kui nende riik kuuluks ELi. Kas palk tõuseb, suureneb või väheneb töötus, kas hinnad tõusevad ja kui tõusevad, kui palju ja millistel teenustel ja kaupadel. Sageli jäävad tarbijale üldisemad probleemid (riigi majanduslik ja poliitiline julgeolek) kõhule lähemate probleemide varju. Just tarbijale olulistes küsimustes napib Eestis hetkel ELi kohta teavet. Täpse statistilise ja analüütilise info vähesus on hea pinnas kuulujuttude, demagoogia ja rumaluste levitamiseks.

Üks tont, millega viimastel kuudel on hakatud inimesi hirmutama, on jutt kaupade ja teenuste plahvatuslikust kallinemisest, kui me liitume ELiga.

Jutt Eesti hindade oluliselt erinevusest võrreldes arenenud Euroopa riikide hindadega oli tõene 1992, seda võis veel rääkida ka 1995. Kiire majandusarengu tingimustes on Eestis toimunud kiire hinnakonvergents meile oluliste naaberturgudega. 2001 peame nentima, et paljude kaupade hinnad on Eestis juba samal tasemel või kallimad kui paljudes Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides.

Üks eluliselt olulisem kaubagrupp, mis moodustab Eesti elanike kulutustest üle kolmandiku, on toit. Eestlane peab kulutama toidule tunduvalt enam kui ameeriklane või eurooplane (USAs kulub inimesel keskmiselt toidule 12 ja ELis ligikaudu 18 kogu kulutustest). Toidu hinnad on seega meile oluliselt tähtsamad kui eurooplastele ja ameeriklastele.

Suur osa ELis makstavatest subsiidiumidest ja toetusprogrammidest haarab just põllumajandussektorit. Seetõttu on sektori kohta ka hea statistika. ELis fikseeritakse turuinfosüsteemi raames kindla perioodilisusega paljude põllumajandussaaduste tootja-, kokkuostu-, töötleja hulgi- ja jaehindasid. Eesti on Euroopa kolleegide eeskujul sama süsteemi välja arendanud. Praegu kogub konjunktuuriinstituut põllumajandusministeeriumi tellimusel piima, teravilja, liha ja aedviljade osas vähemalt kord kuus eri tasemete hindu. Instituut osaleb ka rahvusvahelises hinnainfo vahetamise süsteemis, seega Eesti hinnad on kättesaadavad teiste riikide valitsustele ja ärimeestele, meie omame infot nii Lääne- kui Ida-Euroopa hindade kohta.

Hinnainfo on konkreetne, siin saame oma arve kindla kvaliteediga kaubagrupi osas võrrelda teiste riikide arvudega ning vähe jääb kohta emotsioonidele ja voluntarismile. Infole tuginedes püüaks vähendada ka mõne viimasel ajal levitatud hinnamüüdi populaarsust.

Esimene müüt: Eesti hinnad peavad olema samad kui ELis. Räägime hindade ühtlustumisest ELiga, kuid milliste riikide hindadega ühtlustume? Põhjamaad, Saksamaa, Portugal?

ELis on suurem osa hindu riigiti väga erinevad ja hinnad muutuvad ajas oluliselt vastavalt turu tingimustele. ELi riikide supermarketites Euroopa Komisjoni läbiviidud uuringust ilmnes, et toidukaupade hindades on riikide vahel suuri erinevusi ning neid erinevusi ei ole võimalik alati selgitada maksude erinevuse ega tarbijate erineva maksejõuga.

Teine müüt: ELi turg ja hinnad on stabiilsed. Võrreldes Eesti turu avatusest ja klimaatilistest teguritest väga mõjutatud hindadega on Euroopa hinnad küll natuke stabiilsemad, kuid oma ületootmise kriisid ja olulised hinnakõikumised esinevad ka seal. Näiteks on ELis keskmine sealiha tootjahind muutunud 2000. a septembri 22,63 kr/kg 2001. a veebruari 30,26 ja langenud 2001. a septembriks taas 26.05ni. Odavaim oli septembris sealiha Hollandis, 21,84, kalleim Kreekas, 35,79. Eestis oli septembris sealiha tootjahind 27,26.

Kolmas müüt: Eesti hinnad on oluliselt odavamad kui ELis. Oleneb kaubast ja toote kvaliteedist! Paljude toidu- ja tööstuskaupade puhul pole suuri hinnaerinevusi Eesti ja odavamate ELi riikide vahel. Suurimad erinevused on siseturule suunatud teenuste hindades.

Nende toidukaupade osas, kus ELis puuduvad spetsiaalsed subsiidiumid ja tegu on suhteliselt vaba turuga (nt sealiha, köögiviljad) peame rääkima Eesti madalast konkurentsivõimest ja leidma võimalusi tõsta oluliselt tootmise ja turustamise efektiivsust. Põllumajandussaaduste turgudel, kus makstakse tootjatele olulisi otsetoetusi (teraviljaturg, piimaturg) aitavad need suurendada ELi tootjate sissetulekuid, kuid ei kajastu otseselt turuhindades.

Hinnainfot võrreldes ja vaagides näeme, et ELiga liitumine ei tähenda mingit plahvatuslikku hinnatõusu. ELi riigid on meie olulisimad kaubanduspartnerid. Müügihindade erinevustest hoopis enam peame rääkima tootmise efektiivsuse suurendamisest, toodangu omahinnast, Eesti toodangu mainest ja Eestile sobilikest turuni??idest ja läbi surema efektiivsuse ka sissetulekute konvergentsist.

Autor: Marje Josing