Reform tuleb ära teha

Kui enam kui pooled Eesti valdadest on rahvaarvult väikesed, siis ei saa nad täita kõiki funktsioone, mis omavalitsuste (OV) ees seisavad. See ei oleks majanduslikult põhjendatud ja otstarbekas. OV elujõulisust näitab rahvastikupõhi ehk elanikkond, kelle baasilt korraldatakse OVs avalikud teenused ja rajatakse infrastruktuur. Kuidas saab tõsiselt võtta ühe OV üldplaneeringus etteheidet, et vallas puudub gümnaasium, kui vallas elab 1100 elanikku.

OVde vahel valitseb armutu konkurents ? maksujõuline ja noorenev elanikkond on eduka OV tunnus, mis enamikule väikevaldadest võib jäädagi unistuseks.

Tuludebaas on paigast ära, sest kümmekond OVd tuleb endaga toime, teiste osas aga riik jagab ja valitseb. Finantsmajanduslikult niivõrd erinevate OVde mahutamist ühe toetusvalemi või eelarvemudeli alla, et kõik rahul oleksid, ei ole võimalik teha. Tulemust ei anna ka tänaste OVde tulude võrdlus. Olulisem on näha OVde elujõulisust läbi ettevõtluse arengu, elukondlike ja avalike teenuste pakkumise ulatuse ja kvaliteedi.

Naiivne oleks arvata, et riik vabatahtlikult muudaks eelarve proportsioone oluliselt OVde kasuks. Ka kõigi riiklike funktsioonide täitmiseks puudub raha. Seega on võimalus läbi efektiivsema haldusterritoriaalse korralduse kasutada paremini ja otstarbekamalt inimesi (spetsialiste) ja materiaalseid ressursse.

Alusetud on ka väited, justkui teadmatus tulevikus täidetavate funktsioonide osas ei luba haldusterritoriaalset reformi läbi viia. Tänaseks on funktsioonide jaotus põhiosas välja kujunenud ja vaevalt, et see kardinaalselt muutuks. Põhiprobleem on krooniline täidetavate funktsioonide alafinantseerimine riigi poolt ja piisava iseseisva tuludebaasi puudumine. Kui reformijärgselt on uued OVd moodustatud, on võimalik hakata läbi rääkima ka uue finantseerimismudeli üle. Riigil oleks funktsioonide ulatuselt ühetaoliste ja mõjukate OVde huvidega raskem arvestamata jätta.

Üleriigilised omavalitsusliidud ei ole riigiga eelarveläbirääkimistel seni edu saavutanud. Ka siin on üks põhjus OVde killustatuses. Oleme täna nii sõltumatud, et meist ei sõltu suurt midagi. Peame loobuma keerulistest ja mitmeastmelistest koostööorganisatsioonidest ning koonduma kahte üleriigilisse liitu ? Linnade Liitu ja Eesti Maaomavalitsuste Liitu. Muidu jääbki ainult tõdeda, et OVd on poliitikutele vajalikud ainult enne valimisi.

Diskussioonis haldusterritoriaalse reformi vajalikkusest väidavad oponendid, justkui surevat elu pärast ühendamist maal välja. Reformikava on isegi võrreldud omaaegse kolhooside liitmisega ning sellest põhjustatud ääremaastumisega. Seosed on olematud ? keegi ei hakka enam keskustesse suuri paneelelamuid ehitama ja talusid buldooseriga kokku lükkama. Põhjendamatud on väited asutuste massilisest sulgemisest ja inimeste töötuks jäämisest. Samas ei saa eitada, et elanike ehk avalike teenuste tarbijate vähesuse tõttu või puudusel tuleb infrastruktuuri korrastada. Kuid seda tuleks teha ka ilma reformita. Linnastumise protsessi tuleb võtta kui paratamatust, kuid seda on võimalik aeglustada. Tähtis on, et inimene maksaks maksud ja tarbiks enamuse selle eest pakutavatest avalikest teenustest samas OVs.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) viis Eestis 2000. a sügisel maaelanike seas läbi küsitluse uurimaks seoseid haldusterritoriaalse korralduse ja elukvaliteedi vahel. Tulemused kinnitavad, et kohaliku infrastruktuuri asutusi võib viia isikust kaugemale, ilma et see mõjutaks elukvaliteeti, kui samal ajal parandatakse transpordikorraldust.

Elukvaliteeti mõjutavad tähtsuse järjekorras: maakonna keskusesse, kauplusesse, kooli, raamatukokku, arstiabipunkti jõudmise aeg. Vallamajja jõudmise aeg elukvaliteeti ei mõjuta. See on loomulik, sest elanik peaks enamiku igapäevaelu avalikest teenustest kätte saama ilma ametniku vahendamiseta ja seega vallamaja külastamata. Pealegi võimaldab IT areng üha enam suhelda ja informatsiooni vahetada arvuti tagant lahkumata. Tänane halduskorraldus, kus igas väiksemas keskuses asub avaliku võimu asutus, on ühiskonnale kulukas ja ebaotstarbekas.

Eelseisev liitumine Euroopa Liiduga eeldab arenguvõimelisi, jätkusuutlikke ja mõjukaid omavalitsusi. Olemasolevad vallad ei ole suutelised ELi abi pakutud mahus vastu võtma. Seda probleemi on viimane aeg poliitikutel ja omavalitsusjuhtidel endale teadvustada.

Eesti riik on võtnud endale kohustuse haldusreform läbi viia. Meie OVde ebaühtlast arengut ja väiksust on meile korduvalt välisekspertide poolt ette heidetud.

Haldusterritoriaalse reformi ja seega kogu haldusreformi edasilükkamine populistlikel ja subjektiivsetel põhjustel ainult kiirendab elu allakäiku maal ja elanike lahkumist linna. Tänaselt jätkates elavad maal edaspidi need, kes saavad endale seda luksust lubada ja need, kes majanduslikel põhjustel ei suuda maalt lahkuda.

Kõige rohkem on reformi omavalitsustele endile vaja. Selleks aga vajame riigimehelikke omavalitsustegelasi ja poliitikuid.