Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes EVEA asja meelde tuletab...
Küllap on meil kõigil asju, mida tahaks unustada, aga mida keegi ikka kiuslikult soovib meelde tuletada? Siinkohal soovikski Eesti Pangale meenutada EVEA Panga pankrotiga seonduvat. Nüüd, kui ajakirjanduses on selgelt välja öeldud, et panga võlausaldajad saavad oma nõuetest rahuldatud vähemalt 65, on paras aeg meenutada küsimusi, mida esitasin EPle enam kui aasta tagasi, millele jäid aga vastused saamata.
Ehk oleks nüüd paras aeg EPl vastata näiteks, kui kallilt ikkagi müüdi pankrotimenetluses eurobondid, mille väärtuseks hindas EP pankrotitaotluse esitamisel 10 senti? Kui palju EP siis ikkagi eksis? EVEA Panga pankrotimenetlus on jõudnud sinnamaale, et on selge ? tegelikult EVEA pangas püsivat maksejõuetust polnud, seega oli pankroti väljakuulutamine enneaegne ja põhjendamatu. See ei tähenda muidugi, et pank saanuks vanaviisi jätkata ja tegevusluba tulnuks tagasi anda.
Muidugi võib meil kõigil olla oma nägemus sellest, mida üks panga pankrot tähendab, s.h ka riigi esindajal selles pankrotimenetluses Madis Üürikesel. Kuid selge on ka, et kui pankrotis suudetakse rahuldada üle 65 nõuetest (mille üle ju kõik nüüd äkki imestust avaldavad), siis panga tegevuse lõpetamisel ilma pankrotita oleks ilmselt rahuldatud kõik nõuded.
Panga tegevuse lõpetamiseks pankrotita annab ju seadus mitu võimalust: hakatuseks moratooriumi kuulutamine (nagu anti Bergmannile), siis likvideerimine pankrotita, kompromiss. Pankroti väljakuulutamine kohtuotsusega tekitas muidugi kahju eelkõige suuraktsionäridele, aga ka teistele võlausaldajatele.
Kas ja kes siis ikkagi vastutab selle valeotsuse eest, millega tekitati sadu miljoneid otsest kahju, seda eriti võlausaldajate ja väikeaktsionäride suhtes, keda ei saa ju panga juhtimisvigades süüdistada. Kuidas EP ikkagi seletab (lisaks otsustajate isiklikele suhetele panga omanikega) seda, et moratooriumi ei rakendatud. Neile küsimustele on vaja vastus saada. Lembit Auväärt võrdles pankroti väljakuulutamist surmaotsuse kuulutamisega ja otsuse täideviija määramisega. Tõepoolest ? kui kohus teebki panrotiotsuse ekslikult, tähendab see ikkagi surmaotsust, sest ka 95 normaalselt töötavatest piisava suurusega äriühingutest, kui neile kuulutada pankrot, sellest enam välja ei tule.
Huvitav, kuidas pankrotihaldur Maidu Kaasik (hindas algul panga vara väärtuseks 250-300 mln kr ja sai selle eest kasuliku pankroti endale), seletab nüüd, et võlausaldajad saavad juba praegu tagasi üle 350 miljoni? Kas oma tubli tööga? Või tunnistab äkki, et õigus oli ikkagi hoopis Tiina Mitil, kes EP eestvedamisel oma arvamuse pärast ?risti löödi?.