Elu edetabelid suurel skaalal

Ehk mäletate veel romantilist komöödiat ?Elu edetabelid? (2000)? John Cusacki mängitud kurbade silmadega esimesest noorusest väljunud mees, äsja üksi jäänud plaadipoe omanik, püüdis välja selgitada, mis elul täpselt viga on. Linateos suutis keskmise tänapäevase kuti hingeelu üsna osavalt kirjeldada, täpsemalt kui näiteks ?Bridget Jonesi päevik? naisi. Kõik oli muidugi tugevalt üldistatud, aga see ei loe.

?Ameerika lemmikud? on Cusackile samasugune ja -väärne rollisooritus. Ta on ?tüüpiline? Hollywoodi staar Eddie, kes hakkab elus uusi kvaliteete otsima, kui ekraanipartner ning abikaasa Gwen (Zeta-Jones) ta maha jätab. Nad peavad oma viimase ühisfilmi pressitutvustusel koos istuma ja maailmale head nägu tegema, mistõttu sebib tagaplaanil hulk inimesi.

?Ameerika lemmikud? järgib komöödiana suuresti stsenarist Billy Crystalile omaseks saanud stiili. Tema valem on heade näitlejate jaoks üsna tänuväärne, nimelt ei asetu põhirõhk kirevale seltskonnale (mis on tõesti kirev) või stsenaariumi humoorikusele, vaid näitlejate osavusele.

Osatäitjad on tõesti kõrgemast klassist, aga teos ise ei küüni selleni. Probleem peitub selles, et suurem osa näitlejatest ei jää mõne üksiku hea soorituse kõrval eriti meelde, mistõttu tulemus meenutab kergelt raiskamist. Zeta-Jones ei ole tujuka diivana nii meeldejääv kui Roberts tema armsa ja hea müürilillest õena. Azaria on Gweni riiaka ja tuliverelise kutina naljakam kui teised mehed kokku. Cusack on kurvameelsena nauditav jälgida, kuid stseenid temast piinlemas ei anna kogusummale erilist juurde. Film pole ka ise päris kindel, kuhu kaldub. Natuke kõigest on praegusel juhul vähe igaühest.