Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vanarahva õllesupp
Õigupoolest on see ainus osa aastast, kus maainimestel pakilisi toimetamisi pole ja aega rohkem. Ei ole ka üllatav, et vanaaja aastaring just siit peale hakkas.
Selle seljasirutamiseks sobiva perioodi tähistamiseks on meie esiisadel olnud kombeks ikka kääritada õlut, et seda maitstes ning mõnusat juttu veeretades saunaleilist mõnu tunda, kosjakaupu ette valmistada või niisama maailma asju arutada.
Nüüdisajal oleme me harjunud õlut jooma ? kas klaasist või, mis seal salata, vahel pudelist ? ega tule naljalt selle pealegi, et seda võiks ka süüa.
Kui minult tuttavate talus esmakordselt küsiti, et ?kas õllelurri ka hammustad??, pidasin seda lihtsalt kõnekujundiks. Olin küllap üsnagi imestunud näoga, kui kausitäie külmsuppi koos hästi suure lusikaga pihku sain.
Hiljem olen hakanud mõtlema, et seal kusagil ajaloos, kui õlut alles tegema hakati, võiski niisugune viis kesvamärjukese tarvitamiseks esimene olla.
Supi peamised komponendid ? soolane kala ning õlu ? sobivad omavahel päris hästi kokku.
Arusaadavalt ei ole õllesupp olnud miski näpuga kokaraamatust järge ajades kokku sätitud söök, vaid erinevad lisandid pandi sinna ikka tunde järgi. Tänapäevalgi peab igaüks ise otsustama, kas mugulsibul on liiga teravamaitseline, missuguseid juurvilju kasutab, kas hapukoort, hakitud muna, mädarõigast või veel miskit põnevat lisab või mitte.
Kui teil on tahtmist uute (või unustatud vanade) maitsetega eksperimenteerida, siis järgnevalt on toodud mõnus õllesupi retsept, millest kaks pluss-miinus keskmise kõhumõõduga inimest peaksid probleemivabalt söönuks saama.