Krundiäri toodab mitmekordset kasumit

Andres Vimb (43) on elukutselt autojuht ja teenib enda sõnul Eesti keskmist palka. Ometi on ta ehitanud endale uue maja ja saatnud lapsed tasulisse kõrgkooli.

Nelja aasta eest tagastati talle omandireformi käigus Tallinna piiril Randvere küla alguses kolmehektariline põllulapp, mille mees on tänaseks elamukruntideks maha müünud ning teeninud ligi poolteist miljonit krooni. Seni veel ilma nimeta külakeses on praegu 12 maja, ehitamata on veel viis hoonet.

Et linnakorter vahetada oma maja vastu, vajas Vimb raha. Esialgu pani ta kogu põllumaa müüki, küsides 30 krooni ruutmeetri eest. Huvi maa vastu puudus. Kinnisvarafirmad püüdsid mehele selgeks teha, et maa hind on kolm korda madalam ning ka siis ei garanteeri keegi, et ostja leidub. Kuna aga linnaarhitekt veenis Vimbi, et tegu on perspektiivse piirkonnaga, võttis ta pere toetusel asjaajamise enda kätte. Kõigepealt tehti detailplaneering, kus vormistati maa sihtotstarve elamumaaks. Paralleelselt ametite vahel joostes hakkas Vimb maatükke müüma.

1998. aasta jõulupühadeks oli kuus krunti uue omaniku leidnud. ?Esialgsed hinnad olid mitu korda madalamad,? meenutab Vimb. Praegu on hind korralik, peagi lõppviimistluse saavas külakeses maksavad viimased krundid juba ligi 200 krooni ruutmeeter. Kuidas ostjad leiti? ?Inimesed ise tulid kohale, kuulutasime paar nädalat ka ajalehes Soov, aga sealt ei tulnud mingit tagasisidet,? räägib ta.

Kui kinnisvaraarendajad, kes loovad suuremaid uuselamurajoone, peavad kõige suuremaks kuluallikast kasumisööjaks infrastruktuuri rajamist ning kommunikatsioonide (vesi, elekter jms) loomist, siis Vimbil õnnestus suuri kulusid vältida. ?Bartertehing,? iseloomustab Vimb kokkulepet ühe krundihuvilisega, kes teetööde eest endale maatüki sai. Elektri, puurkaevu ja muud kulud tulid küla ühiskassast. ?Omakulud on viidud miinimumini, eraisikuna seda lõbu endale lubada ei saa, et investeerid raha alla,? teab ta. ?Ühiselt parandame elujärge, tahame asfaldi teele peale panna,? kinnitab Vimb.

Rahast mees meeleldi ei räägi, küll aga selgub, et 1000ruutmeetriste maatükkide keskmiseks hinnaks läbi aastate on 100 000 krooni. Kuna kaks krunti 17st jättis perekond Vimb endale, üks läks teed rajanud mehele ning vaid üks krunt on müümata, on tulud kokku umbes 1,4 miljonit krooni. ?Aga enamik rahast on oma kodu alla investeeritud, lisaks veel laste haridusse,? loetleb Vimb rahapaigutusi. Pealegi käisid tal maja ehituse ajal vargad ? viisid ära hinnalised aknad ja katusekattematerjali. ?Suurt kasumit taga ajades ei tasu sellist asja ette võtta,? raiub Vimb, kes lõpuks täitis oma unistuse saada oma maja.

Kui õigesti teed, siis toodab see äri tõesti hästi. Arvan, et kulutused võib kahe- või isegi rohkemakordselt tagasi saada.

Kõik alguses vaatavad, et kui hea bisnis see on. Juba praegu on selliseid krunte turule tulnud, aga ma tean, et planeeritakse sadu ja sadu krunte veel, mis tähendab, et tuleb ülepakkumine.

Muidu krunte müüa ei saa, kui teid ja kommunikatsioone pole. See ongi see trikk, et alguses tuleb ise raha alla panna.

Iseenesest pole asi keeruline ? ostad põllumaa ära, teed detailplaneeringu, kui vastuolusid ei ole, siis kohalik omavalitsus annab teada tingimused, millised krundid peavad olema. Siis lähevad dokumendid volikogusse, kui kellelgi oma erahuve pole, ei tohiks probleeme tekkida. Aga mõnda piirkonda lihtsalt ei anta elamumaad.