Hädavajalik on pööre meie eelarvepoliitikas

Viimaseil aastail on kohalike omavalitsuste finantsolukord destabiliseerunud ja paljudel juhtudel halvenenud. Vallad-linnad püüdsid kuidagi toime tulla, lootes halbade aegade möödumist. Valitsusel olid aga hoopis teised plaanid, mida püüti varjata haldusterritoriaalse reformi abil tekitatud segadusega. Paraku jooksid valitsejate kavatsused tühja, vallad ei lasknud end kuulekate lambukestena ühislauta ajada. Oma eksistentsi eest peetavas võitluses on omavalitsuste iseteadvus hoopiski tõusnud.

2002. a riigieelarve menetlemise ajal avaldasid omavalitsused avalikult nördimust. Arvukates pöördumistes juhitakse tähelepanu asjaolule, et enamiku omavalitsuste eelarve väheneb. Kannatavad eelkõige maapiirkonnad ja väikelinnad. Paljud omavalitsused ei suuda ka parima tahtmise korral enam täita neile põhiseaduse ja muude seadustega pandud ülesandeid.

Valdade-linnade eelarve vähenemine on ebaloogiline tingimustes, kus sisemajanduse koguprodukti kasvuks planeeritakse ca 4,5% ja sellele lisandub veel vähemalt sama suur hinnataseme tõus. Riigi eelarvepoliitika süvendab regionaalset tasakaalustamatust. Probleemi teravus nõuab kiiret ja otsustavat pööret eelarvepoliitikas omavalitsuste huvide arvestamise suunas.

Võrreldes teiste riikidega on Eesti fiskaalsüsteem tunduvalt tsentraliseeritum. Sellega kaasneb valdade-linnade rahanduslik sõltuvus keskvalitsusest, ülalpeetavuse mentaliteet, orienteeritus riigieelarvest suurema tüki rabamisele, motivatsiooni puudumine täiendavate tulude genereerimise võimaluste otsimiseks, aga samuti vastustamatus kohaliku elu korraldamises.

Sissetulekute taseme regionaalsetest erinevustest tuleneva ebavõrdsuse vähendamiseks on riigieelarves nn tasandusfond, kuid raha jaotusvalem on ebaadekvaatne. See võtab omavalitsuselt võimaluse ise enda arengut suunata ja kiirendada. Kui omavalitsus investeerib majandusliku arengu toetuseks oma vallas, karistab keskvõim arenguteadlikku omavalitsust tulude kasvu eest kohe talle eraldatava riikliku tasandussumma vähendamisega. Seega pole omavalitsusel kasulik majandusliku infrastruktuuri arengusse investeerida.

Maksukorralduse tsentraliseerimine ei anna keskvõimule õigust kuulutada maksutulud enda omaks ja näidata omavalitsusi ülalpeetava rollis. Maksutulud on ette nähtud avaliku sektori ja haldussüsteemi üleannete täitmiseks. Need tuleb jaotada keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel, edasi aga nende allasutuste lõikes normatiivsel alusel vastavalt avaliku sektori ülesannete jaotumisele. Selleks on vaja välja töötada iga avaliku sektori ja haldussüsteemi ülesande rahastamise normatiivne baas ja raha liikumise skeemid. Ühiste ülesannete lahendamiseks kogutud maksuraha peab õigeaegselt, väikeste kulutustega ja läbipaistvalt jõudma ülesande lahendamise eest vastutava haldusasutuse kätte.

Haldussuutmatuse probleemid tulenevad peamiselt avaliku sektori ja haldussüsteemi kroonilisest alafinantseeritusest. Omavalitsus peaks olema keskvõimust sõltumatu võimutasand, mis täidab ülesandeid inimeste elu ja töö korraldamisel seadustega antud volituste ja vahendite abil. Stabiilse tulubaasita kohalik võim sõltumatuks muutuda ei saa. Selle asemel, et seaduste alusel ülesannete täitmiseks raha saada, sunnitakse valdu keskvalitsuse suva alusel määratud dotatsioone ootama ja ministritelt investeeringuteks raha välja kauplema.

Omavalitsuste finantseerimise parandamiseks ja omavalitsuste ülesannetega vastavusse viimiseks ei ole võluvitsa. Rakendada tuleb terve abinõude kompleks.

Eraldada füüsilise isiku tulumaks riiklikuks ja kohalikuks tulumaksuks proportsioonis 15% omavalitsusele ja 11% riigieelarvesse. Seejuures ei tohi riik teha maksusoodustusi omavalitsuse arvel, vaid kompenseerima tulumaksuvaba miinimumi sisseseadmisest ja tõstmisest tuleneva vaeglaekumise riigieelarvest.

Eraldada kütuseaktsiisi iga-aastasest laekumisest sihtotstarbeliselt vähemalt 30% omavalitsuste eelarvetesse kohalike teede hoiuks, ehituseks ja remondiks. Valitsus hoolitseb ainult suurte magistraalide eest, kohalike teede hooldus on jäänud rahata.

Riigieelarvelise kohalike tulude tasandusfondi suuruse alampiiriks määrata 1% SKPst ja anda fondi jaotuse põhimõtete ja jaotusvalemi(te) üle otsustamine Eesti Omavalitsusliitude Koostöökogu pädevusse. Tasandusfondi kasv peab vastama majanduse reaalkasvule ja hinnataseme tõusule. Kuna fondi kasutamine on omavalitsuste pädevuses, peaks omavalitsused kokku leppima ka jaotuse põhimõtted.

Määrata kohalikele objektidele suunatavate riiklike investeeringute mahu alampiiriks 0.5% SKPst ja anda investeeringute põhimõtete ja jaotuse üle otsustamine Eesti Omavalitsusliitude Koostöökogu pädevusse. Ministeeriumid ei tunne ega suuda arvestada piirkondlike vajaduste erinevusi.

Suurendada omavalitsuste õigusi kohalike maksude määramisel. Igal vallal on iseärasusi, mida arenguprojektide rahalise katte leidmisel tuleks arvestada.

Koolide finantseerimisel tagada püsikulude katmine vajalikus summas ja jaotada nn õpilaste pearaha järgi ainult õpilaste arvust sõltuvad muutuvkulud. Praegune süsteem laostab väiksemad maakoolid.

Omavalitsuste rahaline olukord ähvardab tänavu kujuneda sedavõrd tõsiseks, et vajalik on kiire poliitilise otsuse langetamine ja erakorraliste abinõude rakendamine.