Üks streik läheb riigile maksma sadu tuhandeid kroone. Riikliku lepitaja menetluses on selle institutsiooni tegutsemise kuue aasta jooksul olnud üle 300 töövaidluse ja ainult kümnel korral on ta andnud nõusoleku streigi korraldamiseks, kuid ka siis on tülipooled lõpuks kokkuleppele jõudnud ja töö pole seiskunud. See peaks tõendama ameti kasulikkust.
Põhiline põhjus, miks töötajad tööandjaga tülli pööravad, on töötasu. 1995. aasta lõpust kuni eelmise aasta novembrini riikliku lepitaja ametit pidanud Leonhard Tammik ütleb, et kõrgema palga nõue on alati põhjendatud, sest igal pool mujal saavad inimesed rohkem palka. Samas ei võimalda tööandja majanduslik seis sageli palganõudmisi rahuldada. Siin tulebki mängu lepitaja, kes peab pooli nende nõudmistes sammhaaval lähendama, kuni saavutatakse mõistlik kokkulepe ehk kompromiss. Sageli vaieldakse ka kollektiivlepingu tingimuste üle.
Oma tööst riikliku lepitajana on praegu statistikaametis töötavale Tammikule enim meelde jäänud Silmeti juhtum. Sealse kollektiivse töövaidluse lahendamine kestis pea kaks aastat ja lõppu polnud näha. Siis vahetus juhtkond. Riiklik lepitaja kohtus Tiit Vähiga vaid kahel korral ja soovitud kokkulepe, mis sisaldas nii palgatõusu kui ka töötingimuste parandamist, õnnestuski sõlmida, meenutab ta nüüd toimunut.
Pikka aega, tõusude ja mõõnadega on kestnud läbirääkimised Teenistujate Ametiliitude Organisatsiooni TALO ja valitsuse vahel riigiteenistujate õigustatud nõudmiste rahuldamiseks.
Tammiku sõnul on iga konflikti lahendamisel oma produktiivne pool, sest see õpetab inimesi küsimusi lahendama. Ehkki rõhuv enamik abikarjeid tuleb töötajailt, on lepitust otsima tulnud ka tööandjad, keda ei rahulda üks või teine töölepingu punkt. Enamasti on tegu uute omanike ja juhtidega, keda ei rahulda enne neid töötajatega sõlmitud leping.
Kord tuli riikliku lepitaja kabinetti mitu kurja lennujuhti, kes nõudsid oma palga kohest tõstmist 25 000 kroonini kuus nagu nende ametivendadel välismaal, ähvardades vastasel juhul streikima hakata. Riiklik lepitaja palus meestel tuua arvutused, miks peaks palgatõus just selline olema ja pakkus rahulikke lahendusi. Lennujuhid tagasi ei tulnud ja nende probleemid lahendas hiljem omaette äriühingu loomine.
Nii nagu haigust on enamasti lihtsam vältida kui seda hiljem ravida, peab ka riiklik lepitaja pöörama oma töös tähelepanu konflikti ärahoidmisele. Riikliku lepitaja juurde tulles on pooled teineteise peale solvunud ja pahased, enamasti käivad emotsioonid siis juba üle pea. Justkui tülitsev paar enne abielulahutust. Lepitaja peab kõigepealt pinged maandama, siis aga vastased teineteist kuulama ja seejärel mõistma panema.
Ehkki kõik töötülid on erinevad, on nende lahendamise eelduseks alati mõlemapoolsed järeleandmised. Selleks tuleb pidada asjaosalistega hulk läbirääkimisi, uurida põhjalikult olukorda ning seejärel leida need punktid, milles annab ühise laua taga kokku leppida. Vahel on see hoopis midagi muud, kui algselt nõutu. Näiteks algasid läbirääkimised TALO ja valitsuse vahel palganõudmisest, kuid lõppesid hoopis palgakorraldust puudutava kokkuleppe sõlmimisega, mis toimib edukalt tänini, räägib Tammik.
Vahel tuleb lepitajal ka pooltele survet avaldada, näiteks näidata tööandjale, et ta varjab oma reserve, või siis, vastupidi, selgitada töötajaile, et soovitud palgatõus viiks ettevõtte pankrotti ja neid töö kaotamiseni. Konflikti osapooled kipuvad pahatihti teise eest informatsiooni varjama ja siin saab lepitaja abi osutada.
Lahendamata tülina jääb sügisel ametist lahkunud Tammikule hingele kripeldama meedikute viie aasta peale veninud töövaidlus Haiglate Liiduga. 1999. aasta mais pakkus ta riikliku lepitajana välja kompromissi tõsta õdede alampalk 18 kroonini tunnis, millega soostus ka tööandja. See tähendanuks selle ameti esindajaile palgatõusu keskmiselt tuhande krooni võrra kuus. ?Sellelt platvormilt saanuksime läbirääkimistega edasi minna,? lausub Tammik. Paraku Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit selle ettepanekuga ei nõustunud ja kokkulepe jõi sõlmimata.
Ka uus riiklik lepitaja Henn Pärn peab oluliseks konfliktide ennetamist. Kuna enamasti johtuvad need rahulolematusest oma töötasuga, tahab ta riigis tervikuna paika panna palga kujunemise põhialused ja viia sisse vastava statistika. Seni pole sellega keegi tegelenud. Lepitamine on tema sõnul tegemata töö tagantjärele tegemine. Tööandjate Keskliidu endise juhina tunnetab ta teravalt vajadust sotsiaalse dialoogi järele ühiskonnas. ?Toimime vanade mallide järgi, mille kohaselt tööandja ja töövõtja on kaks vastandlikku nähtust, mille vahel sõda paratamatu,? selgitab ta, lubades riikliku lepitajana propageerida koostööd.
Pärnal on ette näidata ka esimene suurem töövõit. Termoilis oli 12. detsembriks juba streik välja kuulutatud ja ka ettevalmistused selleks tehtud. ?Kui streik oleks toimunud, oleks see pannud põntsu kogu transiidile,? leiab ta. Kompromiss töölepingu osas leiti ja täna areneb firma rahulikult edasi. Töötajad ei nõudnud niivõrd palgatõusu, kui kindlust tuleviku suhtes, selgitab ta.
Ka Eesti Raudtee ja Tapa depoo koondamise hirmus töötajad õnnestus Pärnal maha rahustada. Seal oli tema sõnul tegu eri kultuuride kokkupõrkega, kus ameeriklasest omanikud ei mõistnud venelastest töötajaid ja Eesti seadusi õigesti.
Alanud aastal ennustab Pärn uute konfliktide teket seoses monopoolsete ettevõtete kavandatud hinnatõusuga. Riik on lasknud käest peaaegu kõik majanduse regulaatorid ja see annab tema sõnul tagasilöögi kogu ühiskonnale.
Meditsiinitöötajate pikale veninud palgavaidluse lubab praegune riiklik lepitaja igal juhul lahendada. See on tema hinnangul ületanud juba talutavuse piiri, kus kumbki pool ei julge sammugi tagasi astuda. ?Minu ülesanne on neile selleks julgust anda,? lausub ta. Olukorra muudab keeruliseks meditsiinitöötajate palkade mitmekordne erinevus regiooniti, valdkonniti ja isegi haiglati, mistõttu on keskmist tunnitasu raske paika panna. Arstide ja teenindajatega jõudis Haiglate Liit eelmise aasta lõpul riikliku lepitaja abiga juba kokkuleppele, kuid õed nõuavad jäigalt oma. Pärna sõnul tuleb aga meditsiinitöötajaid vaadelda kompleksselt, sest muidu kannatab meeskonnatunne, mis on selles töös väga oluline.
Tööandja esindajana riikliku lepitaja juures käinud laevafirma Hansatee personalidirektor Ingrid Preeks ütleb, et tal on sellest positiivne kogemus. Läbirääkimislaua tagant lahkuti tookord küll otsest kokkulepet sõlmimata, kuid pinnas kompromissi leidmiseks oli loodud, meenutab ta. ?Kuna tööandja huvid ei lange enamasti ametiühingu omadega kokku ja kumbki pool kaitseb kiivalt oma, on vahel vaja vahendajat, kes aitab kompromissi või hoopis kolmandat lahendit leida,? selgitab ta. Kui kohtuasi või streik õnnestub ära hoida, on see ka majanduslikult kasulik.
Riikliku lepitaja ametikoha olemasolu on Preeksi hinnangul igal juhul vajalik, kuid ta ootab seda rolli täitvalt isikult senisest suuremat süvenemist poolte probleemidesse. ?Mingil juhul ei tohiks otsust teha formaalselt, üksnes pabereid uurides,? lisab ta.
Vedurimeeste Ametiühinguliidu esimees Tõnu Väät käis riikliku lepitaja juures pärast töörahu katkemist Edelaraudteel ja sai sealt toetust protestiaktsioonide korraldamiseks. ?Lepitaja võttis asja väga tõsiselt ja sai töötajate raskest olukorrast aru,? lausub ta. Kuna valitsus tegi tollal rongiliikluse osalise taastamise otsuse, jäi streik ära.
Seotud lood
Küberründed sagenevad
Viimastel aastatel on pangateenused liikunud hoogsalt digilahenduste suunas. SEB ettevõtete segmendijuhi Maarja-Maria Aljase sõnul kasutab juba pea pool äriklientidest lisaks internetipangale ka mobiilipanka ja erinevaid pangaliideseid.