Mart Laari kahestumine

Kui sellest, et Mart Laar kirjutab populistlikel eesmärkidel avalikke erakirju oma erakonnakaaslastele võis veel kuidagi aru saada, siis täiesti võimatu on mõista, kuidas saab veel ametisolev Eesti vabariigi peaminister, selgitamaks Narva elektrijaamade erastamise hetkeseisu, saata vastuseks erakirja Eesti põlevkivitootjate ametiühingu pöördumisele .

Kuigi antud juhul ei olegi tegemist mitte millegi muu, kui Laarile omase hämamisega, pean selguse huvides siiski vajalikuks selgitada sellega kaasnevaid ohtusid.

Laar kirjutas: ?Minu isiklik seisukoht on, et pankadele antud pakkumiste tähtaega, mis lõppes eelmise aasta lõpus, ei tuleks pikendada. Järeleandmisi pankade sündikaadile käesoleva läbirääkimiste etapi juures ei ole minu arvamuse kohaselt õige teha. See puudutab ka Eesti Põlevkivi varasid?. Laar viitas oma kirjas ka sellele, et tegelikult olevat antud küsimuses otsustamisõigus juhtkomiteel mitte aga valitsusel või peaministril.

Kahjuks on tegelikkus natuke teistsugune. Esiteks ei ole ka tagasi astuda lubanud peaministri vastused ametlikele pöördumistele erakirjad, milles ta võib filosofeerida mida iganes. Teiseks aga ei ole juhtkomiteel oma sellele kolmapäevale määratud istungil enam midagi arutada või otsustada, sest NRG-l laenu saamine valitsuse poolt lubatud tingimustel ja kokkulepitud tähtajaks ei õnnestunud. Otsustamine on seega taas omaniku, see on Eesti riigi, mitte aga läbirääkimisi pidanud ametnike käes ja Laar peaks sellest ka ise väga hästi aru saama.

Samas olen ma siiski kaugel sellest, et seda Laari järjekordset ?erakirja? lihtsalt tema naiivsuseks pidada. Laari arvestus paistab üsna hästi läbi. Kuivõrd ta seda, Eestile nii kahjulikku ja rahva ning ettevõtjate seas ebapopulaarset tehingut, mida ta seni kõigest jõust läbi suruda oli püüdnud, lõpule ei suutnud viia, otsustas ta kaotatud mängust endale võimalikult väikeste kahjudega välja tulla.

See tähendab, astuda ?eraisikuna? tehingu vastaste ridadesse ja jätta enda poolt kolme aasta jooksul kokku keedetud supp uue valitsuse helpida. Selleks ei olnudki tal vaja muud, kui mitteametlikult tehingu vastaste positsioonile asuda ja samas venitada ametliku otsuse langetamisega veel paar päeva. Edasi oleks aga väga lihtne anda mõista, et kuivõrd valitsus on tagasi astunud, ei ole tal enam eetilistel põhjustel üldse võimalik nii põhimõttelistes küsimustes otsuseid teha.

Kuigi mõne inimese arvates võib selline valitsusjuhi teguviis ka tunnustust leida, siis minu arvates on siin tegemist kõige tavalisema vastutustundetusega kui mitte argpükslikkusega, katsega vastutust enda pealt teiste kaela veeretada.

Paratamatult tulebki mulle pähe küsimus, et kas selline ongi see ?heas korras? olev riik, mida Laar ?täie vastutustundega? oma järglastele jätta kavatseb ja milliseid ebameeldivaid üllatusi me peaministri kõlavate sõnade tagant veel oodata võime. Praegu võin teha küll vaid oletusi, sest tänu Laari arusaamale avalikkusest ja vastutusest, me ei tea, milliseid veksleid Kolmikliit ja tema juht veel on välja andnud ja millised lepped aja jooksul võivad lagedale ujuda. Kuid sellele vaatamata ei saa meil olla illusioone ja nii mõndagi on võimalik järeldada.

Eesti Raudtee ebaõnnestunult korraldatud erastamise käigus võttis Laari juhitud valitsus endale ebaseaduslikult vastutuse võimalike kahjude eest umbes ühe miljardi krooni ulatuses, maksis kahjulike konsultatsioonide eest üle 70 miljoni krooni ja vabastas aferistid 25 miljoni krooni maksmise kohustusest. Ilmselt on selles küsimuses peidus veel nii mõndagi. Sellised olid siis suhteliselt lihtsa ja vähe aega kestnud Eesti Raudtee erastamise varjatud finantstulemused. Mida aga võib sellise tegutsemisstiili juures endas varjata mitmeid aastaid kestnud ja mitmeid kordi keerulisem ning kallim Narva Elektrijaamade ja Eesti Põlevkivi erastamistehing? Esialgu on see veel Laari, Pärnoja, Tarandi ja ilmselt veel mõne võtmeisiku (näiteks NRG maaletooja, toonase suursaadiku Ilvese) isiklikuks saladuseks.

Olen veendunud, et demokraatlikus ühiskonnas peab igaüks ise oma tegude eest vastutust kandma. Laar peab sõltumatult sellest, kas ja millal ta tagasi astub, ütlema välja valitsuse ametliku seisukoha Narva Elektrijaamade erastamise küsimuses, andma vastuse kõigile seni vastuseta jäänud küsimustele.

Veelgi enam: kui Laaril on natukegi vastutustunnet, peab ta mitte ainult oma järeltulijale, vaid kogu Eesti rahvale ütlema kogu tõe Narva Elektrijaamade erastamisega seonduva kohta. Sealhulgas selgitama ka seda, mispärast veel augustis ei olnud Narva Elektrijaamade erastamisel NRG-le mingit alternatiivi, miks oli augustis tema arvates Eesti NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus seotud elektrijaamade erastamisega NRG-le ja nüüd enam ei ole.

Arvan, et ka Laaril oleks nüüd viimane aeg aru saada, et valitsemine tähendab muu hulgas ka vastutust. Küllap vist eelkõige vastutust!