Kui tegevus kätkeb endas küsimust ?miks?, siis sellel tegevusel on kindel ning selgelt ja võimalikult reaalselt püstitatud eesmärk. Sõltuvalt eesmärgist koostatakse ka vastavasisulised plaanid ja tegevuskavad.
Nii nagu üksikindiviidi tegevus ja tegevusetus on suunatud heaolu saavutamisele, nii on ka erinevate institutsioonide ülesandeks parandada, hoida või kontrollida kodanike ja mittekodanike heaolu nende võimuterritooriumil. Nagu me näeme, ei suuda enamus institutsioonid nendele seatud või nende poolt võetud ülesannetega toime tulla. Kahjuks pole võimalik nendele pankrotti välja kuulutada või nende juhtidele reaalvastutust kohandada. Muidugi saan ma aru, et vastutuse määramine on keeruline ning et enamus hindajad (kodanikud) ei olegi võimelised hindama; siiski, ilma selleta me isegi ei liigu üldise heaolu poole. Pean silmas üldist sotsiaalset heaolu ehk sotsiaalsete garantiide süsteemide reaalset toimimist. Pole vahet on need süsteemid ameerikalikud, euroopalikud või asiaatlikud. Ma ei ole sedavõrd sinisilmne, et usuksin üldise heaolu realiseerumisse, kuid me peame selle poole püüdlema.
Teadlaste (Adam Smith?i instituut) arvates võiks riigi avalikus sektoris töötada kuni 15 000 ametnikku ja teenistujat miljoni elaniku kohta. Seega võiks Eesti Vabariigis olla ca 25 000 maksumaksja palgal olevat inimest. Paraku on meil aga hinnanguliselt 150 000 maksumaksja palgal olevat inimest. Mis tähendab, et iga 10 inimese kohta on 1 riigiteenistuja. Jube! Sellise suhte puhul ei olegi võimalik saada kulusid avalikus sektoris kontrolli alla, mis on efektiivse riigijuhtimise üheks aluseks. Miks? Sellepärast, et omanikud (kodanikud) tahavad selgemat pilti rahadest (maksudest) mida nad riigile annavad.
Arvan, et üheks võimaluseks on ametnikearmee koondamine ning ametiasutuste erastamine. Pole vaja tunda kaasa neile ametnikele, kes hiljem tööd ei saa, järelikult ei ole nad piisavalt kvalitatiivsed.
Peale ametiasutuste erastamist jääks alles riigikogu, valitsus ja kontrollifunktsioonidega riigiasutused, kes hakkaksid kontrollima riigile teenuseid osutavate erafirmade tegevust. Siis tekiks ka konkurents ning erinev piirkond, kogukond, kodanikkonna saaks valida kellelt nad ostavad erinevaid haldusteenuseid. See peaks tagama parema sotsiaalse koosolemise.
Samuti usun, et väheneb ?kaikad kodarasse? bürokraatia, administratiivne väärkohtlemine ja korruptsioon. Erafirmadele on nende hea nimi tähtsam kui ajutine ?rahanutsakas?, sest erinevalt ametnikust, kellele on palk garanteeritud, peab ettevõtja rohkem vaeva nägema, et temalt teenuseid ja tooteid) ostetaks ja ta palka saaks. Oluline on ka see, et ühe firma kätte ei satuks liialt suur võim.
Olen kindel, et eraõiguslikud juriidilised isikud saaksid avaliku halduse ülesannetega paremini hakkama, kui praegused riigiasutused. Küsimus ei ole kuidas kulusid kokku hoida, vaid pigem nende efektiivsemas kasutamises.
Riigijuhid on kõiksuguste projektide (loe reformide) etteotsa pannud isikud, kes võivad olla küll säravad, targad, erudeeritud ja head inimesed, kuid paraku peaks projekte vedama professionaalsed projektijuhid. Vaadates tänapäeva ?direktorite-maailma?, siis vähesed senistest direktoritest sooviksid olla lihtsalt projektijuhid.
Muidugi on selleks vaja muuta avaliku halduse ideoloogiat, mida inimesed on senini järginud.
Seotud lood
Nõudlus kulla järele tõusis mullu uue rekordini, millele aitasid kaasa nii keskpankade kullaostud kui ka investeerimisnõudluse kasv, selgub Maailma Kullanõukogu värskest raportist.