Investeeringute suurust on hea teada aastaid ette

Kuigi riigikogu võttis 19. detsembril vastu riigieelarve ja president selle ka välja kuulutas, kaasnes sellega üleüldine rahulolematus. Pole sellega rahul opositsioon ega ilmselt koalitsioon isegi ? eelarve lõpuponnistus näitas, kui vaevaline oli eelarve tasakaalu viimine.

Teravalt on oma nördimust väljendanud omavalitsused. Kriitika on eelkõige suunatud just omavalitsuste toetusfondile, mille suurus neid ilmselgelt ei rahulda. Tuleb nõustuda Janno Reiljani ütlusega (ÄP, 04 .01.), et omavalitsuste rahaline olukord on destabiliseerunud ja paljudel juhtudel halvenenud.

Kas ainult omavalitsustel? Kust tuleb meie vaesus? Lähme pisut tagasi lähiminevikku. Kui 1991. aastal Eesti riik taastati, hakkasime kõik püüdlikult sotsialismist üle minema kapitalismi. Stardiplatvorm selleks oli aga ütlemata kehv. 50 aastaga oli sõjaeelse Eesti konkurentsivõimeline majandus viidud ?sotsialismi viljastavates tingimustes? konkurentsivõimetuks! Infrastruktuur oli amortiseerunud; ehitised ebakvaliteetsed, eestlaste töökus räsitud...

Selle väga nutuse majanduse taustal puudus Eestil ka oma riigi loomiseks vähegi tõsisem kogus raha. N. Liidu rublad sulasid kiiremini kui kevadine lumi, mingisugust kahjusid N.Liit rahaliselt ei heastanud. Sisuliselt tuli alustada nullist! See aga tähendab sedagi, et igasugune võrdlus arenenud riikidega polnud meile jõukohane.

Kui vaadata tänast Eesti majanduse seisu, siis ka 2002. aasta hakul oleme arenenud riikidest mitmeid kordi vaesemad. Ilmekalt näitab seda sisemajanduse koguprodukt inimese kohta, mis on kordades väiksem kui sama näitaja meie lähinaabritel põhjast. Kuni me pole jõukuselt nendega samal tasemel, seni pole meil õigus nõuda endale nende keskmist palka, pensioni, töötu abiraha, sotsiaaltagatisi.

Seega Eesti majandus on veel vaene ja kannatab rahapuuduse all. Vaesed pole üksnes omavalitsused, vaid ka ministeeriumid ? nemadki ei suuda riigi funktsioone täita nii, kuidas me tahaksime. Kuid ikkagi peaks ka selle vaesuse juures tasakaal olema. Küsimus ongi selles, et siin seda tasakaalu ei ole ja seda omavalitsuste kahjuks igas mõttes.

Mida saab teha omavalitsuste heaks? Omavalitsuste tulubaasi tõstmiseks on pakutud rida ettepanekuid. Kuid vägisi kipub nii olema, et ainus võimalus omavalitsuste tulubaasi tõsta on raha riigieelarve teistelt ridadelt ära võtta ? ministeeriumidelt. Aga kuidas nemad sellesse suhtuvad?

See, et riigieelarve sees tasakaalu ei ole, on üks häda. Teine häda on selles, et meil ei ole 10 aastaga välja kujunenud kindlat eelarvepoliitikat. Riigil peaksid olema vähemalt kolmeks aastaks paika pandud olulisemad eelarvenumbrid. See tähendab, et näiteks omavalitsustel oleks mitme aasta peale ette teada toetusfondi, investeeringute, toimetulekutoetuse suurus, pedagoogide palk maksudega jne. Ning teada oleks tulude baasi dünaamika ja ka kompensatsioonimehhanism, kui kavatsetakse maksuseaduste muudatusi, mis mõjutavad tulubaasi. Parem on siiski teadmine aastateks ette ? isegi kui need numbrid ei ole meeldivad ? kui täielik teadmatus!