• OMX Baltic0,42%305,03
  • OMX Riga−0,5%875,52
  • OMX Tallinn−0,01%1 897,64
  • OMX Vilnius0,71%1 180,92
  • S&P 5001,04%6 115,07
  • DOW 300,77%44 711,43
  • Nasdaq 1,5%19 945,65
  • FTSE 100−0,49%8 764,72
  • Nikkei 225−0,65%39 203,52
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,96
  • GBP/EUR0,00%1,2
  • EUR/RUB0,00%93,54
  • OMX Baltic0,42%305,03
  • OMX Riga−0,5%875,52
  • OMX Tallinn−0,01%1 897,64
  • OMX Vilnius0,71%1 180,92
  • S&P 5001,04%6 115,07
  • DOW 300,77%44 711,43
  • Nasdaq 1,5%19 945,65
  • FTSE 100−0,49%8 764,72
  • Nikkei 225−0,65%39 203,52
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,96
  • GBP/EUR0,00%1,2
  • EUR/RUB0,00%93,54
  • 15.01.02, 00:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Kommunistlik meelsus ohustab majandusedu

Eestis on kujunenud üldine arvamus, et kommunistlikul meelsusel pole meie riigis enam arvestatavat kõlapinda, millest annab tunnistust sotsiaaldemokraatliku liikumise vähene toetajaskond. Tegelikkus pole aga kaugeltki nii ühene. Meie inimeste keskealine ja vanem põlvkond on omandanud mitmeid nõukogude ajast pärinevaid tõekspidamisi, mis mõjutavad nende kaasaegseid hinnanguid ja suhtumist ühiskonnaelu nähtustesse.
Majanduse marksistliku käsitluse aluseks on omandisuhted. Sotsialism eeldab põhiliste tootmisvahendite ja loodusvarade kuulumist ühiskonnale, riigile. Niisugust arusaamist kuuleme tihti ka praegu. Valitsust süüdistatakse püüdes Eestimaad ?maha parseldada?, erastamises püütakse näha korruptsiooni ilmingut jne.
Turumajanduse efektiivseks funktsioneerimiseks peavad maa ja muud loodusressursid olema nende omandis, kes neid on suutelised kasutama. Elektrijaamad, raudtee, veevärk ja muud rajatised kuulugu nendele, kelle käsutuses on vajalik kapital investeerimiseks ja objektide tööshoidmiseks. Arutelude objektiks võib olla meie praeguse suhtelise vaesuse juures ainult erakätesse müümise tingimused, mitte aga müümise vajadus ise.
Nõukogude ajast pärineb arusaam, et tariifid osutatavatele teenustele peaks jääma stabiilseks. Et firma võiks töötada ilma normaalse kasumita või isegi kahjumiga. Paljud pöördumised tarbijakaitsesse seoses tariifidega lähtuvad nendest kaasajal kõlbmatutest põhimõtetest.
Teine valdkond, kus kommunistlik meelsus end ilmutab, on palgasuhted. Kui palju esineb meil etteheiteid ja lihtsalt näägutamist seoses mõnede töötajate kõrgete palkadega! Tegelikult ei jagune anded, füüsilised võimed ega töötahe võrdselt. Nii looduses kui inimtegevuse igas valdkonnas toimib 20:80 reegel. 20 töötajatest kindlustavad 80 firma edukusest. Turumajanduses makstakse võimekatele inimestele niipalju, kui nad küsivad.
Sotsiaalsete pingete kasvu tingimustes omal ajal riigivõim hakkas suuri tulusid kõrgemalt maksustama, eeskätt progressiivse, astmelise tulumaksuga. USAs jõudis kõrgeim maksumäär 50ni, Suurbritannias 90ni saadavast tulust. Palgatasemete suurema võrdsustamiseni asi tegelikult ei jõudnud, kuna palgavahed tulenevad erinevast tööpanusest. Firmad lihtsalt olid sunnitud tõstma kõrgemaid palku üha rohkem, võttes enda kanda osade oma töötajate suure maksukoormuse.
Näiteks USAs ületab suurfirma tegevdirektori palk keskmist palka ettevõttes reeglina umbes 300kordselt, see vahekord on kasvamas. Palga ulatuslikus diferentseerituses nähakse üht Ameerika majandusliku võimsuse alust. Sinna püüdlevad võimekad inimesed kogu maailmast ja suure tulu saaja investeerib majandusse, samal ajal kui väiksema palga saaja kulutab selle tarbimiseks. Juba pikka aega on maksustamise astmete arvu vähendatud, maksumäärasid alandatud ja seda jätkatakse. USAs palgaerinevused astmelise tulumaksuga ei vähenenud, vaid kasvasid. Lisaks palgale hakati kasutama aktsiaoptsioone, mis tihti ületavad palka ennast, laiemalt levis maksupettus. Eestil seisab niisugune sotsiaalse võrdsuse püüdest ajendatud astmelise tulumaksu praktika alles ees ja ka tagajärge võib oodata samasugust.
Kõige rohkem tekitavad muret nõudmised suurendada rahavoogusid sotsiaalsfääri, pensionideks. Keegi vist poleks vastu, kui meie pensionärid võiksid end tunda niisama kindlustatutena kui rikastes maades. Kuid jäägem realistideks. Ka rikastes riikides ei suuda mitte riik kindlustada vanadele heaolu. Ka seal annab riiklik pension ainult kõige hädavajalikumad elatusvahendid nendele, kes tööea jooksul ise pole suutnud tagada endale vabatahtlikku pensioni. Meil on need alles kujunemise järgus.
Nõudmised, millistega näiteks Toompeal toimunud miitingul esines osa pensionäre, on ebareaalsed. Nõutavaid miljardeid saaks ainult laenata. Laenad ühel aastal, tuleb seda teha ka järgnevatel. Tulud, milledel pole katteallikaid, pole mõeldavad turumajanduses, küll aga leidsid aset hiljutises nõukogude ühiskonnas. Ülejõu käivad riiklikud pensionid ja arstiabi olid ühed olulisematest põhjustest, et enamus sotsialistlikke riike kokku varisesid. Elamine üle oma jõu on ühteviisi ohtlik igas ühiskonnas. Seda näitab kujukalt katastroof Argentinas.
Leidub küllalt neid, kes ajaloost pole õppinud. Toetatakse poliitikuid, kes on valmis tegema ümber riigieelarvet, et suurendada pensione ja toetusi. Arvan, et sellised poliitikud tegelikult mõistavad, et rahva tee heaolule käib mitte rahade ümberjagamise, vaid lisandväärtuse loomisega, majandusliku stabiilsuse tagamisega. Opositsioonis olles on soodne püstitada kommunistliku värvinguga nõudmisi. Usun, et saades võimule, poliitikud enamuses orienteeruvad väärtuste ümberjaotamise nõudmistelt ümber nende loomise probleemidele.

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 12.02.25, 15:03
Alexela ekspert: „Selline energiapoliitika kujundamine ei tohiks olla kohane demokraatlikule riigile“
Nädalavahetusel toimunud desünkroniseerimine oli alles esimene samm Eesti energeetika vajaduste lahendamiseks. Veel on astuda palju samme, et elekter oleks Eestis tarbijale mõistliku hinnaga ning varustuskindlus oleks tagatud.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele