Valitsuskriisi tagajärjed

Uue valitsuse moodustamisega tegelikult võitis Eesti poliitikaelu tervikuna. Kesk- ja Reformierakonna koalitsiooni annab lugeda märgiks, et tulevikus ei saa välistada ühtegi liitu erinevate erakondade vahel.

Järgmise valimiskampaania aegu kõige tõenäolisemalt ei ole võimalik lugeda X-erakonna avaldust, et ta ei astu mingil juhul ühte valitsusse Y-parteiga. Vastastikust nägelemist kuni vihkamiseni välja on meil piisavalt palju olnud ? ehk saab nüüd rääkida ka mõtteviisi uuenemisest.

Kui nüüd üldisest poliitikast erakonnad välja kiskuda ja vaadelda sündmusi ja võimalikke lahenduskäike ainult nende ootuste ja lootuste pilgu kaudu, siis omad võitjad ja kaotajad paistavad eristuvat küll.

Keskerakond kindlasti võitis ? ei saa lugeda kaotajaks seda parteid, mis poole aja pealt ennast valitsusse võitleb. Veelgi enam ? arvatavasti osutub see partei võitjaks ka juhul, kui uue koalitsiooni asjad kõige paremini edenema ei hakka.

Omaette probleem on võidu väljendumises. Kõige loomulikumalt tähendaks see tulevastel valimistel häälte ja kohtade juurdesaamist ? nii arvangi, et Keskerakond võiks saada enam kui neljandiku häältest, ehkki see toetus ei tõuse vist üle 30. Raske ütelda, kuidas selline tõus kohtades väljenduks ? jätame selle lahtiseks.

Reformierakonna saaks võitjate hulka lugeda siis, kui enam-vähem on kindel, et koalitsiooni koostöö hakkab sujuma. Sellisel juhul võiks valimistel erakonna toetus jääda 20-25 vahele. Samas oletan, et koostöö mittelaabumine tabab rängemalt Reformierakonda, Keskerakonnale oleks selle mõju väiksem.

Viigiga paistab lõppevat see kriis Rahvaliidu jaoks. Usun, et neid oleks võinud võidumeeste hulka kanda siis, kui nad oleksid valitsusesse läinud ja näiteks põllumajandusministri koha endale saanud. Selle aasta sees jaotatakse päris palju Euroopa Liidu raha põllumeestele ja see mõjutaks soodsalt erakonna positsioone.

Nüüd saab selle au endale Keskerakond ning Rahvaliit peab leidma teisi vahendeid oma populaarsuse tõstmiseks. Aga igal juhul see partei ei ole kaotaja ? valimistel võiks ta arvestada 10-15 toetusega.

Usun, et kui aastavahetuse paiku oleks välja mindud erakorralistele valimistele, oleks Rahvaliit kindlalt olnud võitjate hulgas ? nüüd peavad nad rohkem vaeva nägema.

Isamaaliit ja Mõõdukad on vähemasti praegu kaotajad. Nende kohal paistab lasuvat selliste erakondade maine, kelle koostöösuutlikkus ei ole eriti kõrge. Kohalikul tasandil on näiteid mitmeid ning Mart Laari esimese valitsuse vaevad pole ka meelest läinud.

Nende parteide õnneks jäid erakorralised valimised toimumata. Aastapäevad hingetõmmet ja midagi annab kindlasti päästa ? vaevalt aga suudetakse korrata 1999. a edu. Mõlemad erakonnad võiksid 10 olla rahul. Arvatavasti tõstaks nende reitingut praeguse valitsuskoalitsiooni totaalne läbikukkumine, kuid ei ole alust loota, et nad ise selleks suudavad suurt kaasa aidata.

Vene erakondadele oleks olnud suur saavutus, kui keegi nende esindajatest oleks saanud ministrikoha ? kuna seda aga ei juhtunud, siis 0-seis nende suhtes säilis. Valimistel tähendab see endiselt rabelemist künnise ületamisega.

Erakorralised valimised oleksid tugevalt kaasa aidanud Riigikogu-väliste erakondade tõusule. Siis võinuks saabuda kõrghetk kindlasti Res Publicale ja võib-olla ka mõnele teisele erakonnale. Praegu vast enam mitte. 5 valimiskünnise ületamine oleks Res Publicale tõsiselt võetavaks saavutuseks, teised jäävad sellest arvatavasti mõnevõrra allapoole. Need teised parlamendivälised erakonnad peavad praegu pingutama ennekõike selle nimel, et neid üldse teadvustataks.

Kui aluseks jäävad maksimaalsed häälteprotsendid, siis praegused parlamendiparteid (välja arvatud Koonderakond) võiksid kokku saada 95 häältest. Minimaalsete näitajate puhul oleks see number 80. Tuletan meelde, et eelmistel valimistel läks kaduma ainult 8 häältest.

Kui poliitikas eesmärke üldse seada, siis meie puhul võiks olla selleks kaheparteiline koalitsioon. Ainuparteilist valitsust ei suuda praegu veel ette kujutada ja suuremad koalitsioonid on osutunud varem või hiljem ebakindlateks.