Ees on huvitav aeg

Mart Laar palus oma lahkumiskõnes meedialt uuele valitsusele esimese 100 päeva jooksul hingamis- ja elamisruumi ning toetust ja lugupidamist. Poliitikakeelest tõlgituna tähendab see palvet mitte kritiseerida ja detailidesse süüvida. Isegi kui tegemist poleks sedavõrd kogenud ja kavalate valitsuserakondadega, nagu seda on Keskerakond ja Reformierakond, on Laari palvet raske ja suisa ohtlik täita. Saati siis veel nüüd.

Alljärgnev on ajakirjaniku nägemus mõnedest sündmustest, mis uue ja kahtlemata energilise valitsuse tegevuses erilist huvi võiks pälvida. Enamik ehk juba 100 esimese päeva jooksul.

Teede- ja sideministeeriumi ning majandusministeeriumi ühendamine võtab loodetust enam aega. Teede- ja sideministeeriumi kantsleri Margus Leivo eestvedamisel koonduvad ametnikud ringkaitsesse, eesmärk selle hullu ideega venitada kuni riigikogu valimisteni ja arvestatakse, et järgmise valitsusliidu plaani ühendamine enam ei kuulu.

Suve hakuks on majandusminister Liina Tõnissonil kaks võimalust: tunnistada ühendamine läbikukkunuks nagu haldusreform või käsitleda ministeeriumide ühendamist isikkooseisude matemaatilise liitmisena. Valitakse viimane tee, seejuures tehakse nägu, et seda on silmas peetud algusest peale. Riigi osutatavate ülesannete efektiivsemaks muutmisest vaikitakse häbelikult.

Kuna ei ole mingit soovi end valijatele näidata kui valitsust, kes saamatuse tõttu jättis Eesti esimesest Euroopa Liidu laienemisvoorust välja, kiirendatakse ELiga peetavaid läbirääkimisi.

Selleks loobutakse järjest seni esitatud nõudmistest ? soostutakse tax-free lõpetamisega kohe liitumise hetkest, nõustutakse tööjõu vaba liikumise edasilükkumisega Eesti jaoks ja noogutatakse vaid kurvalt ELi ettepaneku peale mitte avada euroliidu rahakott põllumajanduse otsetoetuste maksmiseks Eesti jaoks.

Kaalutakse isegi, kas lubada euroliidule ettevõtte tulumaksuvabastuse kaotamist, seda mõneaastase üleminekuperioodiga. Kevadeks pole vaidlused veel lõppenud.

Pensionide lisatõstmist enne kohalike omavalitsuste valimisi käsitatakse pensionireformi ühe osana, mille finantseerimiseks lubab koalitsioonilepe ka laenu võtta. Seega laenab riik jooksvateks kulutusteks, ütlemata seda küll otse välja. Lühiajaliselt on rõõmsad kaupmehed.

Astutakse samme sundüürnike probleemi lahendamiseks ja finantseeritakse neile elamute ehitamist/renoveerimist. Tallinnal avaneb oodatud võimalus täita riigi rahaga uue linnapea Edgar Savisaare lubadus lahendada 5000 sundüürnikust pere eluasemeprobleemid.

Eesti tervishoiupoliitika muudetakse patsiendikeskemaks. Sotsiaalminister Siiri Oviiri eestvedamisel langevad ravimite hinnad inimeste jaoks, seevastu alustab vaikselt raviteenuste hinnatõus. Turule ilmuvad ajutiselt odavad Vene päritolu ravimid, mis kaovad alles pärast euroliidu ja erakondade sponsoritest ravimifirmade näpuviibutust.

Kunstimuuseumi ehitise finantseerimiseks tõstetakse pika vaidluse järel hasartmängumaksu, lahvatavad esimesed skandaalid muuseumi ehitise finantseerimisel.

Eelistatud piirkonnaks finantseerimise poolest saab Kirde-Eesti, mis koos omavalitsuste tulubaasi üldise tõusuga pälvib esmalt kohaliku, seejärel ka üleriigilise meedia tähelepanu suurejooneliste, et mitte öelda kahtlaste rahakulutustega.

Pärast president Arnold Rüütli Moskva-visiiti ja enne Venemaa topelttollide kaotamist kerkib üles omavalitsuste töökeele küsimus. Eestisse teeb välkvisiidi OSCE delegatsioon.

Munitsipaalpolitsei loomine saab uueks trendiks. Ühena esimestest teostab ammuse unistuse perspektiivikas transiidi- ja sadamalinn Paldiski, muutudes avalikult vene allilmaraha ja Eesti poliitika ristumiskohaks.

Ilmselt on 100 päeva siiski liiga lühike periood, et nägemus tõelisuseks saaks. Ilmselt ennustan palju asju valesti ja olen poliitikute hindamiseks liiga rikutud.

Ja teisalt ? mis seal ikka halba juhtub, kui kõik tõeks osutub. Ametnikud jäävad tööle, Euroopa Liiduga liitumine sujub, pensionärid saavad lisaraha, sundüürnikud uue elamise, meie lapsed ilusa muuseumi, omavalitsused lisaraha ning vajadusel isegi oma politsei ja nii edasi.

Kõik oleneb vaatenurgast, kuid siiski kuidagi lühiajalised näivad need kasud ja võidud. Nii nagu selle valitsuse planeeritud kestvuski. Kuid ees on huvitav aeg, kus ka kõrvaltvaatajal igav ei hakka.