Seoses viimasel ajal palju kõneainet tekitanud ravimihindadega tahan juhtida tähelepanu mõnele momendile, mis on seotud nn patenteeritud ravimi, originaalravimi ja koopiaravimi mõistega.
Originaalravimite väljatöötamisega seotud kulud on tõepoolest kolossaalsed ja nende kompenseerimise ainuvõimalus on patendikaitsest tuleneva turumonopoli kasutamine.
Samas ei ole mitte ainult Eestis vaid ka välisriikides laiemal avalikkusel ega tööstusomandi õiguskaitse valdkonnaga igapäevaselt mittekokkupuutuval ametnikkonnal kahjuks piisavat arusaamist patendikaitse olemusest. Seda võib täheldada ka diskussioonis ravimihindade üle, niivõrd kui see ajakirjanduse vahendusel kajastub. Nt on mitmes intervjuus ja kirjutises viidatud rahvusvaheliselt paika pandud patendikaitsele jm sarnasele.
Kui see tõepoolest väljendab asjas osalejate tegelikku arusaamist, siis ei ole välistatud, et mõni osapool saab hinnaläbirääkimistel põhjendamata eeliseid, teised aga asetuvad oma vähesest teadlikkusest tingituna halvemasse seisundisse.
Üks tüüpilisem patendikaitset puudutav väärkujutlus ? kui leiutis on mingis riigis patenditud, siis see kaitse oleks nagu ülemaailmne. Arvatavasti piisab vaid vähesest loogilisest mõtlemisest tõdemaks, et patent, mis on välja antud mõne riigi siseriikliku seaduse alusel, ei saa anda teises riigis kellelegi mingeid õigusi ega luua kohustusi. Välja arvatud võivad olla muidugi juhud, kui selleks on sõlmitud mingi rahvusvaheline või riikidevaheline kahepoolne kokkulepe. Leiutiste õiguskaitse (patendikaitse) valdkonnas mingeid universaalseid ülemaailmse patendi kokkuleppeid ei ole sõlmitud, kuigi jõupingutusi selles suunas on tehtud Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) juhtimisel praegugi. Vähemalt lähiajal vastava kokkuleppe saavutamist ei ole ette näha.
Mõningaid riikidevahelisi kahepoolseid kokkuleppeid, kus üks riik tunnustab teise riigi patente, on siiski sõlmitud. Taolisi kokkuleppeid on teatud riigi või organisatsioonigasõlminud näiteks Läti, Leedu, Ungari jt. Võimalik, et tegemist on olnud ka majandusliku või poliitilise survega. Sellised kokkulepped on pahatihti ühepoolse toimega ja võivad olla isegi diskrimineerivad. Eesti Vabariigi poolt mingeid taolisi kokkuleppeid sõlmitud ei ole.
Seega, eeltoodut arvestades, saame õiguslikus mõttes rääkida patenteeritud ravimitest (eelistaksin siiski sõna patenditud) ainult juhul, kui sellele on Eesti Vabariigis patent välja antud või vähemalt patenditaotlus esitatud. Järelikult, patendiõiguse seisukohast ei ole nn originaalravimil, millel ei ole Eesti patenti, mingit turustamise eesõigust nn koopia- ehk geneerilise ravimi suhtes.
Lisaks on ilmselt kasulik nimetada põhitõdesid, mis patentimise juures kehtivad ning mida avalikkus ega valdkonnaga otseselt mittekokkupuutuvad ametnikud enamuses ei tea.
Esiteks, patentida saab ainult uusi ravimeid. See tähendab, et leiutis peab patenditaotluse esitamise päeval olema ülemaailmselt uus. Seega on välistatud vanade originaalravimite hilisem patentimine. Eestis sai patenditaotlusi esitada ravimitele, millele esimese patenditaotluse esitamine kas Eestis või mõnes muus riigis ei olnud varasem kui 20.08.1990.
Sellised ravimid ilmusid turule reeglina 1990. aastate teisel poolel või hiljem.
Kuigi ravimeid puudutavaid patenditaotlusi on esitatud patendiametile ja ravimipatente ka välja antud hulgaliselt , peab arvestama, et paljud praegu müügil olevad originaalravimid võivad Eestis patenti mitte omada.
Teiseks, kuigi patendi maksimaalne kehtivusaeg on 20 aastat, tuleb patendi jõushoidmiseks tasuda igal aastal kehtivusaasta riigilõiv. Lõivu tasumata jätmisel, kaotab patent kehtivuse. Seega, peaks asjasthuvitatud isikud jälgima, kas kunagi välja antud patent veel kehtib. Eestis on kehtestatud ka ravimite nn täiendav kaitse, mis võimaldab teatud juhtudel pikendada ravimi kaitset pärast patendi maksimaalse kehtivusaja lõppemist veel kuni viieks aastaks. Ka seda tuleb meeles pidada ja jälgida.
Kolmandaks, tuleb arvestada, et Eesti seaduses on sätestatud ka nn patendiõiguste ammendumine Euroopa majanduspiirkonna riikidest kaupade, sh ka ravimite importimisel. St, et juhul kui ravim ongi Eestis patenditud, ei saa patendiomanik (tavaliselt tootja) ometi takistada selle importimist Euroopa majanduspiirkonna riikidest. Järelikult ei ole tal ka võimalik Eesti turul hinda dikteerida. Siit tuleneb ka, et meil nii väga levinud mõiste ainumaaletooja ei oma õiguslikkus mõttes mingit tähendust. Patendiomanik ei saa eelnimetatud riikide puhul maaletoomise ainuõigust kellelegi anda ega seda ära võtta. Ravimite vaba liikumise piiranguid võib antud juhul kehtestada vaid müügiloa andmist takistavate muude tingimuste mittetäitmise korral.
Neljandaks, kui keegi arvab, et patendikirja pealt saab otse lugeda patenditud ravimi nimetust sellisel kujul, nagu see on apteegis müügil oleval pakendil, siis ta tavaliselt eksib. Ravimi patendikirjeldus sisaldab tavaliselt tehnilistes terminites iseloomustatult ravimi toimeaine koostise kirjeldust, tihti lisaks toimeaine ja preparaadi tootmise tehnoloogiat, vahel ka spetsiaalvahendit ravimi manustamiseks.
Seega on müügil oleva ravimi täpset koostist mitteteadval isikul praktiliselt võimatu kindlaks teha, kas tegemist on patenditud ravimiga või mitte.
Ilmselt on ravimi tootmisega mitteseotud isikutest ainuüksi ravimiameti töötajatel piisavalt infot kontrollimaks, kas konkreetne ravim on Eestis patenditud või mitte. Samas ei ole ravimite registreerimine ja patentimine mingil määral omavahel seostatavad toimingud. Kui ühega tagatakse ravimi kasutamise ohutus, siis teine on konkurentsivõistluse vahend, mille kasutamise üle ei saa keegi peale patendiomaniku enda otsustada.
Lisaks veel niipalju, et kui teatav osa ravimiameti käsutuses olevast infost ravimi kohta on konfidentsiaalne, siis kõik patendikirjeldused ja isegi patendiametile esitatud patenditaotlused on kõigile huvilistele Eesti patendiraamatukogus täies mahus kättesaadavad.
Autor: Raul Kartus
Seotud lood
Pro Kapital Grupp AS asutati 1994. aastal Itaalia ettevõtja Ernesto Preatoni visionaarsel eestvedamisel, nähes võimalusi okupatsioonijärgsel, ent siiski tärkaval Baltikumi turul. Märgates nii Balti riikide kui ka Skandinaavia ja Mandri-Euroopa kultuurilisi ja majanduslikke sarnasusi, kasutas Preatoni ära esmaklassiliste maatükkide soodsat kättesaadavust – strateegiat, mis seisnes suure arendusportfelli omandamisel ning pani ühtlasi vundamendi tänasesse ulatuvale eduloole.