Riigikogu jätab valija endiselt pika ninaga

Teatavasti arvutatakse pärast Riigikogu valimisi iga 11 valimisjaoskonna tarvis liht- ehk isikukvoot. Selleks jagatakse ringkonnas antud kehtivate häälte arv mandaatide arvuga. Kuna ringkonnad erinevad nii valimisõiguslike kodanike (ja seega mandaatide) kui ka valmistel käinute hulga poolest, vajab kandidaat isikumandaadi saamiseks ühes ringkonnas pisut rohkem, teises vähem toetushääli.

1999. aasta märtsivalimistel oli lihtkvoot kõige madalam Jõgeva ning Tartu maakonnas (4556) ja kõige kõrgem Tallinnas Mustamäel ning Nõmmel (5368). Kuues ringkonnas jäi too kvoot alla 4670 hääle ja ainult kahes ületas 5000 piiri. Isikumandaadiga pääses Toompeale 11 saadikut.

Ministriteks ning linnapeadeks äramineku järel kahanes üksteist viiele (Savisaar, Tarand, Savi, Reiljan, Oviir). Pärast viimaseid ümberkorraldusi on Riigikogus seadusandjaid, kelle selja taga üle viie tuhande toetaja, kuus (Tarand, Jürgenson, Savi, Lukas, Laar, Reiljan).

Nemad on latv. Aga Toompeal on meid esindamas mehi ning naisi, keda soovisid oma saadikuks mõnisada või koguni alla saja valija. 30. jaanuaril oli Riigikogu valimise seaduse uus eelnõu järjekordsel lugemisel. 38 parandusettepanekust ei leidnud enamik toetust. Küll aga nõustuti, et kompensatsioonimandaatide jagamisel erakonna üleriigilise nimekirja järjestuse alusel avanevad Toompea lossi väravad üksnes isikutele, kellele antud häälte arv on vähemalt 5 lihtkvoodist.

Eelpool nimetasin eelmiste valimiste lihtkvootide arvsuurused. Kui seadusparandus kehtinuks kolme aasta eest, jäänuks künnise taha kandidaadid, kes ei jaksanud koguda 248(±21) poolthäält. Isikuti ei oleks Riigikokku pääsenud Keskerakonnast Arvo Jaakson (218) ning Ülo Tärno (166), Eestimaa Ühendatud Rahvapartei nimekirjast Tiit Toomsalu (134) ning Valentina Võssotskaja (64) ja Mõõdukatest Mihkel Pärnoja (237) ning Tõnu Kõiv (163).

Ent lugegem valimisseaduse eelnõu tähelepanelikumalt. Paragrahv 76 punkt 3 ütleb: ?Asendusliikmeteks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid erakonna üleriigilises nimekirjas määratud järjestuses.? Ei mingit 5 nõuet. Asendajaks sobib igaüks, kellel erakonnanimekirjas vajalik järjekorranumber ? ükspuha, kas ta sai valimistel kümme, sada või tuhat häält. Nimetatud kuuest kompensatsioonimandaadist ilmajäänust jõudnuks vähemasti neli asendusliikmena ikkagi Riigikokku.

Kui Riigikogu praegune koosseis oma töö lõpetab, on Toompealt läbi käinud asendusliikmeid tõenäoliselt viieteistkümne ja kahekümne vahel. Ehkki enamik ei istu nelja aastat täis, on asendajate hulgas allameetrimeeste osakaal eriti kõrge. Ligi pooled neist pole 5 künnist ületanud.

Selles paragrahvis (§ 63), mis määrab, kuidas valimistulemuste põhjal komplekteeritakse Riigikogu, pakub eelnõu veel kahte kosmeetilist kohendust. Kompensatsioonimandaatide jaotamine hakkab varasema modifitseeritud d´Hondti jagajate meetodi asemel edaspidi toimuma modifitseerimata jagajate meetodil. Teisalt erakond, kellele antud häälte arv või jääk valimisringkonnas moodustab vähemalt 75 lihtkvoodist, saab mandaadi või lisamandaadi juba ringkonnast. Ja ongi kogu lugu.

Tulevad uued valimised ja taas ei ole rohkem kui poolte saadikute puhul määrav mitte kogutud häälte hulk, vaid järjekorranumber nimekirjas, mille erakonnabossid koostasid hiljemalt 45 päeva enne valimisi. Paarkümmend kandideerinut, kellele anti tuhat või rohkem häält, jäävad Riigikogust välja. See-eest istub seal ja esindab meid veerandsaja ringis neid truusid parteisõdureid, kes ei suutnud ennast toetama meelitada isegi mitte ühte promilli hääleõiguslikest kodanikest. (Eelmistel valmistel oli võimalikest häältest tuhandik 857 häält.)

Lugesin internetist Riigikogu 30. jaanuari läbirääkimiste stenogrammi. Demagoogitsemine käib Toompeal seinast seinani. Jah, uus valimisseadus on põhjalikult ümber kirjutatud ning ladusamaks sõnastatud. Ainult et valijate otsus meie riigi seadusandliku kogu koosseisu kujundamisel jääb ka edaspidi niisama piiratuks, nagu see on seni olnud.

EV Riigikogus puudub tahe ning mehhanism süsteemi muuta. Põhjust pole raske mõista. Erakondade otsustajad vajavad kuulekaid nupuvajutajaid. Samal ajal teavad need järjekorranumbri mehed ning naised, tänu kellele ning millele on nad pääsenud riigikogulase hüvesid nautima. Üksmeel on tagatud.