• OMX Baltic1,52%298
  • OMX Riga0,02%868,54
  • OMX Tallinn1,95%1 877,9
  • OMX Vilnius0,37%1 147,82
  • S&P 500−0,95%6 025,99
  • DOW 30−0,99%44 303,4
  • Nasdaq −1,36%19 523,4
  • FTSE 100−0,31%8 700,53
  • Nikkei 225−0,72%38 787,02
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,97
  • GBP/EUR0,00%1,2
  • EUR/RUB0,00%100,17
  • OMX Baltic1,52%298
  • OMX Riga0,02%868,54
  • OMX Tallinn1,95%1 877,9
  • OMX Vilnius0,37%1 147,82
  • S&P 500−0,95%6 025,99
  • DOW 30−0,99%44 303,4
  • Nasdaq −1,36%19 523,4
  • FTSE 100−0,31%8 700,53
  • Nikkei 225−0,72%38 787,02
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,97
  • GBP/EUR0,00%1,2
  • EUR/RUB0,00%100,17
  • 14.02.02, 00:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Skeptik ütleks, et tegu on ekspordimulliga

Väikeriik Eesti peab eksportima. See on ainuke õhutoru, mis päästab tillukese majanduse kängumisest ja taandarengust. See on ka kõige tugevam märk, mis väheste ressursside ja väikese rahvaarvuga maal on välja pakkuda üha tihenevas globaalses konkurentsis. Eesti edu ei püsi lõputult ühepoolsel avatusel väljastpoolt tulevatele mõjudele. Mingil hetkel muudab selline lähenemine senise aarengu üha süvenevaks ekstensiivarenguks.
Ka virtuaalse või allhankiva Eesti pakkumine maailmaturule on enesepettus. Isegi siis, kui statistika näitab olulisi edusamme. Selle väite kujundiks on viimase aasta arengud Eesti-Soome kaubavahetuses.
Jaanuaris premeeris Eesti Väliskaubanduse Liit traditsiooniliselt Eesti ekspordi parimat sõpra. Paljudele võib otsus, mille liidu taga seisvate ettevõtete juhid langetasid, tunduda üllatavana. Auhind ?eksporditi? ehk rändas seekord välismaale. Miks? Sest väga paljud Eesti eksportivad ettevõtjad leidsid üksmeelselt: Eesti eksport ei ole ei Eesti riigi ega siinse ettevõtja murelapseks.
Auhinna sai Soome riik. Soome suursaadik Eestis Jaakko Blomberg lausus auhinda vastu võttes, et soomlastele teeb taoline tunnustus rõõmu eelkõige selle pärast, et eestlased on väga meeldivad koostöö- ja kaubanduspartnerid.
Soome arvele langeb kolmandik Eesti ekspordist. Seega on ülimalt loogiline nimetada ekspordi sõpradeks neid, kes on valmis kõige rohkem Eesti kaupu ostma. Veelgi enam, kui vaadata majandusministeeriumi avalikustatud ekspordi-impordi statistikat 2000. ja 2001. aasta kohta, nähtub, et Eesti on Soomega kauplemisel olnud lausa peadpööritavalt edukas.
Kui veel 2000. aastal edestas Soomest Eestisse imporditavate kaupade maht vastupidises suunas eksporditavate oma umbes 2,4 mld krooni võrra, siis 2001. aastal toimus suur muutus. Esimest korda Eesti-Soome viimase aastakümne kaubavahetuse ajaloos eksportis Eesti Soome rohkem, kui sealt kaupu sisse tõi. Vahe oli üle 6 miljardi krooni. Peadpööritavat edu näitavale statistikale on olemas siiski küllaltki ühemõtteline seletus. Eesti eksport Soome on kasvanud eelkõige masinate ja seadmete ehk teisisõnu Eestis kokku pandud elektroonikatoodete, peamiselt mobiiltelefonide osas. Ekspordi-impordimahtude vahe selles sektoris oli 7,6 miljardit krooni Eesti kasuks.
Paraku ei peitu selle arvu taga fakti, mis kõneleks sellest, nagu oleks Eestis Nokia-Ericssoni-Motorola mobiiltelefonide kokkumonteerimine plahvatuslikult kasvanud. Või et Eestis oleks avatud tehased, mis mobiiltelefonide komponente toodaksid. Fakt peitub Eesti vaatenurgast globaalses malemängus. Mobiiltelefonide tootjad on 2000.-2001. aasta jooksul oma tootmise paljuski viinud Soomest üle Hiinasse kasutamaks ära sealset hiiglaslikku odava tööjõu ressurssi.
Tulemus? Eestis asuvad elektroonikaettevõtted ei osta oma tootmiseks vajalikke komponente sisse mitte enam Soomest, vaid Hiinast. Loomulikult on seeläbi möödunud aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud ka Eesti-Hiina kaubavahetuse maht.
Skeptik ütleks, et tegu on ekspordimulliga. Toodangu algmaterjal ja tehnoloogia imporditakse. Kasum suures osas eksporditakse. Peamised siinsed elektroonikatootjad pole ju eestimaised.
Liberaal tõrjuks sellise nurina väitega, et probleemi pole. Eestisse jääb tulu, mis saadakse maksudest ning kohalikud inimesed saavad tööd. Õigupoolest peaksime olema õnnelikud, et elektroonikatööstus on end Eestis suhteliselt hästi sisse seadnud.
Tõepoolest, Eesti Väliskaubanduse Liit ei väidagi, nagu oleks elektroonikaekspordis toimuv probleemiks. Küsimus on laiem. Eesti eksport ei saa toetuda nii kitsale pinnale nagu praegu. Mis siis, kui ühel heal päeval siinsed elektroonikatootjad otsustavad ka mobiiltelefonide kokkumonteerimise ümber paigutada kusagile globaalse maailma teise otsa? Hiinasse? Indiasse? Venemaale? Marokosse? Millega siis teha tasa saamata jäävaid maksutulusid ja kuidas korvata kasvava töötute armee ülalpidamiseks minevaid kulusid?
Eestil puudub toimiv ekspordistrateegia. Kui see oleks olemas, siis vaataks see ehk viiskümmend aastat ette ja näeks, et paarikümne aasta pärast on Euroopa Liidus olev Eesti hoopis teistsugune kui praegune. Eelkõige ei ole Eesti siis enam odava tööjõu maa. Tehaseliinide taga tehtava töö eest oskab ja julgeb siis kohalik töövõtja nõuda rohkem palka kui tema kolleeg Hiinas või Indias. Kui tootmiskulud Eestis kasvavad, väheneb oluliselt suurte Euroopa ettevõtete huvi paigutada siia oma tootmistegevuse vahelülisid.
Eestil peab selliseks olukorraks olema asemele pakkuda midagi uut ja jätkusuutlikku, et mitte muutuda keskmise suurusega looduskaitsealaks Euroopa Liidu idapiiril.

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 06.02.25, 18:49
Analüüs: kulla hind purustab uusi rekordeid ja läheneb 3000 dollarile
Kulla hind kasvas jaanuaris väga kiiresti – pärast mõnekuust külgsuunalist liikumist on kuld nii dollaris kui euros uued rekordid saavutanud. Sellele aitasid kaasa nii turu tugevad fundamentaalnäitajad kui ka Trumpi alustatud kaubandussõda.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Äripäeva TOPid

Tagasi Äripäeva esilehele