Tänagi, kui leitakse aega ja tahtmist ette võtta niisugust pea rituaalset tööd nagu leivaküpsetamine, toob kodulõhnaline leib toidulauale erilise, hubase meeleolu.
Õige maaleib valmib teadagi rukkijahust; haputaignast valmistatuna on see omane kõigile metsavööndi rahvastele. Aegadel, kui leiba tehti pikema aja peale ette, oli päts sageli suur. Paarsada aastat tagasi võidi kodus kasutamiseks 5?6kiloseid ja suuremaidki leibu küpsetada.
Peamine probleem leivateo kallale asudes on juuretis. Kuigi seda saab põhimõtteliselt ise teha, ei julge niisuguse nõuandega peale käia ? kes tahaks, et suur töö kehva juuretise tõttu rikki läheks. Kindlam on hankida valmis juuretis kas mõnelt koduselt leivameistrilt või otse tehasest. Rukkitainas vajab ka pikaajalist sõtkumist, mis võib väsitavaks muutuda. Kuid kui asi juba käsile võetud on, küllap saadakse sellega ka hakkama, ning seda magusam tagantjärele päts tundub.
Leiva söömine omas olulist tähtsust lauasistujate, eelkõige laste teadvuse kujundamisel, õpetades iseennast jälgima, loodust austama, tajuma oma rolli maailmas. Odavalt müüdavasse leiba kiputakse kaasajal hoolimatult suhtuma, ehk tasub vanade kommete üle meilgi mõelda.
Esiteks kandis lauas leiba lõikav mees vesti, olles seetõttu pidulikumalt riides kui teised. Kui see nn leivaisa tundis, et ei viitsi kogu perele söömise kõrvalt oma parema käe juures hoitavat leiba lõigata, arvati kohaseks kaaluda, kas mitte pere ei peaks jagunema. Pühadel, talgutel jms juhtudel lõigati aga kõigile sööjaile leib varem valmis, pulmadesse tuldi aga sageli oma leivaga ning lõigati seda vastavalt vajadusele.
Leival on tavaliselt üks ots teravam kui teine (ka ümmargusel leival). Sellest nn kiirust alustataksegi leiva lahtilõikamist. Siit saamegi kasvukannika, mis noorele peretütrele ilusad rinnad kasvatab. Seda tükki ei antud võõrastele ka siis, kui ülejäänud päts maha müüdi.
Edasi tuleb lõigata üks-kaks leivaratast üle terve leiva ning needki sobivad just lastele. Seejärel hakatakse lõikuma viilusid ehk murusid. Vanadel aegadel lõigati neid, kordamööda alt ja ülevalt, terve pätsi laiuses, kuid ainult pooles kõrguses ? nii et viilu üheks servaks oli pehme leivasisu ja teiseks kas ülemine või alumine leivakoorik. See aga, mida me tänapäeval leivatükina nägema oleme harjunud, on leseliistukas. Meie esiisad märkasid, et üksikuks jäänud inimesed hakkavad leiba lõikama just sellisel moel.
Maailm pole paik, mida ära seletada jõuaks, kuid rahvatarkus sunnib teinekord kuulama ja imestama. Tõepoolest, moodsa maailma rahvarohkuses oleme me võrreldes muistse maarahvaga teatud mõttes siiski üksikud ? sõltumata sellest, kas elame perekonnas.
Lauale tuleb leib panna ?silmad toa poole? ehk lahtilõigatud ots ei tohi jääda ukse suunas. Leiba ei tohtinud lahti lõigata õhtul ? kindlasti piirab niisugune reegel õhtusel ajal seedimist koormavat leivatarbimist ja seda on kasulik kaasajalgi järgida.
Eriti oluliseks peeti, et pätsi ei jäetud lauale, kõht ülespidi. Niisugusel juhul polnud mured ? tüli või nälg ? kaugel. Tänapäevalgi ütleme me ?leibkond?, ?leibu ühte kappi panema?. See viimane tegu on aga pulmakommetes ühise elu alustamise otsene sümbol.
Mõnel pool ei peetud isegi uude peresse kolinud miniat mehega päriselt seotuks, kuni ta oma kaasale polnud leiba küpsetanud.
Moodsalgi ajal võiks kodusest leivateost peresidemeid tugevdava sündmuse teha, näiteks ühise nädalalõpuna maal ? küpsetades leiba maalähedases, puudega köetavas ahjus.
Seotud lood
Tööstuslikud tõstuksed on paljude ettevõtete igapäevaelu lahutamatuks osaks, tagades kaupade sujuva liikumise. Tõstuksed, nagu kõik töötavad ja liikuvad seadmed, vajavad töökindluse tagamiseks pidevat hooldamist.