Siit see tuleb: eelmise aasta kiidetumaid filme üldse; festivalide, kriitikute ja publiku suur lemmik; ka viimasel PÖFFil sooja vastuvõtu pälvinud ?Amélie?. Vähemalt esimesest noorusest väljunud publik näib olevat leidnud siit kõik, mida nad kergelt meelelahutuselt vajavad.
?Amélie? on fantaasiarikas muinasjutt täiskasvanutele. See on pilk romantika kroonimata pealinna Pariisi varjuküljele: nagu igal pool, elab siingi palju üksikuid inimesi. Naiivne ja süütuke nimitegelanna (Tautou) võtab endale ülesandeks kõikide tuttavate mured salaja ära lahendada, et nende elu paremaks muuta. Ta saadab oma rännuhimulisele isale pilte kujutletud ?ümbermaailmareisilt?, viib kokku kaks üksikhinge kohvikust jne. Siis hakkab neiu üht meest armastama, olles näinud ainult tema pilti, ega oska enam initsiatiivi enda kätte võtta nagu eelmistel puhkudel.
Raske öelda, kas filmi trumbiks on heas mõttes ebamaiselt mõjuv Audrey Tautou või Jeuneti (kes on muuseas ka üks loo autor) panus. ?Delikatesside? ja ?Kadunud laste linnaga? tuntust kogunud lavastaja muudab Pariisi nii atmosfäärikaks kohaks, et mõnelgi ehk tekib raskusi naasmisega otse kinosaalist lörtsise Tallinna tänavaile ? täpsemini halli argielu keskele. Film on linnale kahtlemata hea reklaam, sest ?sellist väikest võluriiki?, nagu üks mu tuttav tulemust vaimustunult nimetas, eksisteerib nii usutaval kujul äärmiselt vähestes linateostes. Tänavatelt on digitaalsel teel isegi graffiti ning muud seinakritseldused eemaldatud.
?Amélie? püüab hetkel koguni tosinat koduse Prantsusmaa Cesar-auhinda, märtsi alguses kuuleb, kuidas sel läks. Veel kandideeriti Kuldgloobusele parima võõrkeelse filmi osas, mis paneb arvama, et lootust on ka vähemalt kahe Oscari (näitlejanna, võõrkeelne film) nominatsioon saavutada.
Autor: Lauri Jürisoo
Seotud lood
Tööstuslikud tõstuksed on paljude ettevõtete igapäevaelu lahutamatuks osaks, tagades kaupade sujuva liikumise. Tõstuksed, nagu kõik töötavad ja liikuvad seadmed, vajavad töökindluse tagamiseks pidevat hooldamist.