Eesti vajab riiklikku energeetika arengukava

Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu arutas 15. veebruaril olukorda Eesti energeetikasektoris seoses nn NRG lepingu lõpetamisega ja energeetika tuleviku kavandamisega. Otsustati järgmist.

NRG lepingu lõpetamine annab võimaluse tuua Eesti energeetika probleemid ja arengukava kujundamine suletusest avalikule arutelule ning äratada teadlaste, spetsialistide, ettevõtete ja asutuste initsiatiiv selles osalemiseks.

1997 vastu võetud energiaseadus, 1998 ratifitseeritud Euroopa energia harta ning heakskiidetud kütuse ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava olid hea alus kaasaegse energiapoliitika kujundamiseks Eestis. Hilisemad muudatused energiaseaduses ja valitsuse mitmed aktid on läinud lahku energia vabaturu loomise suundumusest ning kinnistanud monopoolse põlevkivienergeetika struktuuri.

Põlevkivienergeetika on senini taganud Eesti varustatuse elektrienergiaga. Elektrijaamade põhiseadmete tööressurss on ammendumas. Kavandatud kahe energiaploki väljavahetamine Narva elektrijaamades vajab investeeringuid 4,4 mld kr, elektrijaamade uuendamine täies mahus vastavalt tänasele tarbimisele nõuaks hinnanguliselt täiendavaid ressursse 25?30 mld kr. Aktualiseerub teiste energiaallikate turuletulek.

Nõukogu kutsub valitsust üles kohe käivitama riikliku energeetika arengukava (aastani 2020) loomist. Arengukava aluspõhimõtted:

restruktureerida elektroenergeetikasüsteem, eraldades elektri tootmise, ülekandevõrgu ning jaotusvõrgu ja müügi; jätta ülekandevõrk riigi valdusesse; tõsta energiaturu inspektsiooni vastutust ja luua sõltumatu süsteemioperaator;

rekonstrueerida põlevkivienergeetika: esialgu kaks energiaplokki, edaspidi sõltuvalt põlevkivi osatähtsusest riigi elektrienergia bilansis;

siduda põlevkivienergeetika ja põlevkiviõli tootmise maht põlevkivivaru suurusega ja selle muutuva kvaliteediga ning põlevkivi kaevandamise lahendustega;

avada elektriturg ja detsentraliseerida elektrienergia tootmine, luues tingimused teiste energiaallikate kaasamiseks elektrienergia tootmisesse ning elektri ja soojuse koostootmise laiemaks rakendamiseks;

vähendada või muuta kahjutumaks energiasektori heitmed keskkonda;

hoida energia hind ja tarbijate energiaostu kulud võimalikult madalal optimaalsel tasemel, avalikustada elektri hinna kujundamine;

rakendada mõjutegurid energia tootmise ja edastamise efektiivsuse tõstmiseks ning selle säästlikumaks kasutamiseks;

vaadata läbi ja uuendada energeetikaga seonduvad seadusandlikud ja täitevvõimu õigusaktid. Nõukogu peab vajalikuks viia läbi põhjalik alternatiivsete lahenduste analüüs ning saavutada osapoolte kokkulepe olulistes küsimustes:

energiasektori ümberkujundamine vastavalt ELi energiapoliitikale, energiasektori optimaalne struktuur Eestis, energia vaba turu elluviimine;

põlevkivi ja teiste energiakandjate vahekord energiabilansis, lähtudes võrdlevatest tehnilis-majanduslikest arvestustest ning tagamaks varustuskindlust, keskkonnahoidu ning energia optimaalset hinda;

keskkonnakasutuse maksustamise optimeerimine arvestades keskkonnakaitselisi, majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte;

parimate investeerimisskeemide määramine elektrijaamade rekonstrueerimiseks, uute tootmisvõimsuste loomiseks ning energiavõrkude uuendamiseks;

Eesti energiavõrkude liitumine Läänemeremaade ühendsüsteemiga;

suhtumine tuumaenergeetikasse kui võimalikku tulevikuressurssi.

Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu 15. veebruari otsus