Nii tagasitõmbunult nagu Alle ei ela vist ükski endine ega praegune pankur. 60ndate stiilis tagasihoidlik eramu ei näe kaugeltki välja, nagu oleks sinna pumbatud Lääne-Eesti Panga pettunud hoiustajate raha. Alle kannab lohmakaid riideid ja prille, mille abil saaks lõket süüdata. Kui ta need toas ära võtab, moondub kohmakas maamees jälle vilka mõtlemisega ärimeheks.
Kolkas elab ta mitte hirmust hoiustajate ees, vaid pigem pettumusest praeguses õigussüsteemis, mis ta hinnalisest relvakollektsioonist ilma jättis.
Alle räägib, et temale andsid viis jahirelva enne krooni tulekut Peterburi tuttavad, kes olid neid pärast 1917. a mässu üle 70 aasta peitnud. Alle väitel maksis ta kokku 80 000 Saksa marka ehk 640 000 krooni. Ta nimetab seda raha hoiutasuks, mitte ostusummaks. Relvi on ta enda väitel lasknud Saksa ekspertidel hinnata. ?Asjatundjad pakkusid turuväärtuseks 6?8 miljonit dollarit ehk üle 100 miljoni krooni.?
Millest selline vastutulelikkus, püssid vähem kui miljoni krooni eest talle anda? Sellest libiseb Alle sujuvalt üle. Hiljem õnnestub välja pressida, et rolli mängis tema esivanemate aadlipäritolu ja püsside otsa sattus ta lihtsalt oma juuri otsides. Sellest Alle alguses ei räägi, et tema õige nimi on hoopis Vladimir Moskvin.
Ekskolleegid räägivad Allest kui kummalisest mehest, kelle enne krooni Venemaalt hangitud valuutal pank püsti püsis. Tema sidemed ulatusid väga kaugele Kremlisse, väitsid kunagised kaaspankurid. Seepärast nad ei imestanud, kui Alle tõi Peterburist panka hoiule kalli püssikogu.
Esimene püss sellest kogust oli Alle väitel Londoni firmast Holland & Holland tellitud viimase Vene isevalitseja Nikolai II jaoks. Pärast riigikukutamist 1917. a oli püss antud legendaarsele kindralile Pjotr Krasnovile, et ta punaste purustamisest innustuks. Väidetavalt on toodetud vaid kaks sellist relva. Kaunistamiseks on kasutatud kulda ja hõbedat.
Teine jahipüss oli Alle väitel samuti valmistatud Nikolai II jaoks Liege?i meistri August Lebeau poolt. Kaunistatud hõbedaga. Kolmas on valmistatud Johannes Springeri pärijate relvatehases Viinis. Kaunistamiseks kasutatud puhast kulda. Neljanda on valmistanud Praha meister A. V. Lebeda, kaunistatud hõbenikerdistega. Viienda on valmistanud Peterburi meister F. Motska, kaunistatud kullaga, rauad Inglise terasest.
1992. a juunis avastas Alle: panga relvaruum on tühi. Alle viis avalduse politseisse. Hiljem selgus, et politsei oligi tema relvad pangast ära viinud. Ilmselt mängisid siin rolli pangasisesed intriigid ja kellegi koputamine.
Alle väitel palus politsei temalt relvade omandiõiguse tõestamist. Alle tõi kaposse Peterburi notari vormistatud kinkedokumendid. Relvi ta tagasi ei saanud. Notari paberit ei lugenud tollane kaitsepolitsei osakond omandiõiguse tõestamise kohalt piisavaks. Kapo andis relvad ajaloomuuseumile.
Muuseumisse Alle vaatama ei läinud. Ta oli kuni 21. veebruarini 2002 kindalt veendunud: seal ei saa minu relvad olla.
Mina lähen küll muuseumisse vaatama. Olen sisemuses kindel, et see kõik on vaid suur ja ilus legend.
Lukud ragisevad ja tabad avanevad. Peavarahoidja juhatab alla muuseumi keldriruumi, mis meenutab sõjaväe relvaladu. Korjame need viis 1992. a kapo poolt üleantud jahipüssi kogust välja. Esmapilgul täiesti tavalised. Järsku hakkab ühel püssil silma imeväike kiri: Holland & Holland. Teistel Lebeau, Springer, Motska, Lebeda. Muuseumi kirjeldused relvade iseärasuste ja välimuse kohta kattuvad täpselt nende venekeelsete kirjeldustega, mis Alle kaasa andis.
?Siin on nad kindlas kohas, omanik on ikkagi surelik ja mine tea, kelle kätte nad pärast võivad sattuda,? ütleb peavarahoidja Eve Peets.
Kas nõuate oma püssid nüüd muuseumilt tagasi, küsin Allelt. ?Las politsei vabandab ja annab relvad tagasi, mind ei huvita, et need arhiivid hävitatud on, ükskord ma juba viisin neile dokumendid.?
Alle küsib, mis tunne oli neid relvi oma käes hoida. Kohman vastuseks midagi segast. Imelik öelda, et ei olnudki mingit tunnet ? peale aukartuse kauni käsitöö vastu.
Seotud lood
Nädalavahetusel toimunud desünkroniseerimine oli alles esimene samm Eesti energeetika vajaduste lahendamiseks. Veel on astuda palju samme, et elekter oleks Eestis tarbijale mõistliku hinnaga ning varustuskindlus oleks tagatud.