Kaubaveol on kaubaaluste kasutamisel palju eeliseid, näiteks kauba lihtne käsitlemine veoprotsessis, kiire loovutus, pakkeüksuste loendamise lihtsus vastuvõtmisel ja üleandmisel ning sellest tulenevalt lühikesed laadimisajad.
Samas on kaubaalustega seonduv kuluartikkel ning seega ka lahendamist vajavate probleemide allikas.
Veotasu sõltub kaubaaluste kasutamisest, sest paljud veofirmad on oma hinnakirjad üles ehitanud sellele, kas kaup on pakitud alusele või ei.
Nende töö jaoks määrab pakend, kui lihtne on kaupa käsitseda. Kulude tekke seisukohalt on oluline, kas kaup on pakitud alustele, mida saab mehhanismidega laadida, või tuleb rakendada käsitsilaadimist.
Soomes kasutati üle 20 aasta FIN-aluste süsteemi, millest loobuti 2002. a 1. jaanuarist. Süsteem põhines vahetusalustel ehk alus vahetati aluse vastu. Kui seda vastu anda ei olnud, tekkis nn alusevõlg. Kogu arvestus, aluste üle arveldamine ja samuti kaod ning riknemine oli pandud ühe veoprotsessi lüli, transpordifirma õlule.
Veofirmadele hakkasid arvestuse pidamine ja tekkinud kulud üle jõu käima ning seetõttu loobuti Soomes sellisest süsteemist.
Euroopas vaadeldakse kaubaaluseid kui pakendit, neid käsitlevad keskkonnaalased seadused on muutunud rangemaks, kusjuures kauba saatja vastutab ka pakendi korduvkasutuse eest.
Eestile võiks sobida süsteem, kus kauba saatja ja saaja (müüja ja ostja) lepivad kokku, millises pakendis kaupa saadetakse ehk kas kasutatakse sertifitseeritud euroaluseid, nn ühekordseid aluseid, poolaluseid vms.
Süsteemi illustreerib analoogianäide õlletaaraga, sest õlut ostes ostame ka õllepudeli, tühja taara viime aga teatava tasu eest taarapunkti. Läbi taarapunktide jõuab õllepudel uuesti tootjateni ning ringlusse.
Kui luua kaubaalustele õlletaaraga sarnane süsteem, siis ei peetaks aluste üle arvestust, vaid kaubaalus oleks ostu-müügi objekt.
Ka Soomes tänavu käivitunud süsteem lähtub samadest põhimõtetest. Koos kauba ning transpordiga müüakse ka alus.
Kas kajastada aluse hinda eraldi või kauba hinna sees, on ostja ja müüja vahelise kokkuleppe küsimus.
Kindlasti eeldaks sarnase süsteemi käivitamine ka nn taarapunkti vormis ettevõtluse tekkimist. Selline ?taarapunkt? kataks oma kulud aluste ostu-müügi hinnavahest ning annaks samas ka lisaväärtust, näiteks katkiseid aluseid parandades ning neid seejärel edasi müües.
Kui aluseid ostetakse ja müüakse, oleks otseseks kuluks ostu- ja müügihinna vahe, lisaks tuleks arvestada ka seotud käibevahendeid.
Kaubaaluste ringlussüsteemi saab siingi õlletaara ringlusega võrrelda, kasutatakse ju erineva kujuga õllepudeleid, millel on erinevad tagasiostuhinnad. Sama kehtib aluste puhul.
Ilmselt paneb turg asjad paika. Kindlasti oleks kaupade käsitsemine turvalisem nii inimestele kui ka kauba kahjustumise seisukohalt, kui kasutatakse kindla kvaliteediga ehk sertifitseeritud aluseid.
Muidugi eeldab sellise ringlus-süsteemi rakendamine ühtset lähenemist erinevate veoprotsessis osalejate poolt, kuid tundub, et täna on probleemid igas veoprotsessi lülis piisavalt teravad ning on tarvis hakata välja töötama uusi ja tõhusaid lahendusi.
Autor: Tõnis Hintsov
Seotud lood
Pro Kapital Grupp AS asutati 1994. aastal Itaalia ettevõtja Ernesto Preatoni visionaarsel eestvedamisel, nähes võimalusi okupatsioonijärgsel, ent siiski tärkaval Baltikumi turul. Märgates nii Balti riikide kui ka Skandinaavia ja Mandri-Euroopa kultuurilisi ja majanduslikke sarnasusi, kasutas Preatoni ära esmaklassiliste maatükkide soodsat kättesaadavust – strateegiat, mis seisnes suure arendusportfelli omandamisel ning pani ühtlasi vundamendi tänasesse ulatuvale eduloole.